Töötada kodumaa põllumajanduse tõstmise tähe all Eesti edumeelse põllumehe vaimus!

Keel
English

Lühiülevaade Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi tegevusperioodidest

MARE VIIRALT1
Eesti Põllumajandusmuuseumi näituste ja muuseumipedagoogika osakonna juhataja

2010. aasta sügisel möödus 90 aastat Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ehk APSi asutamisest (tolleaegse nimega Akadeemiline Põllumajanduslik Selts) Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna juures.

APS sai viljakalt tegutseda 20 aastat, Nõukogude okupatsiooni tingimustes lõppes seltsi tegevus 1940. aastate keskpaigas. 1989. aasta 4. aprillil APS taastati Tartus Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi nime all. Käesolevas kirjatöös käsitletakse põhiküsimustena võrdlevalt APSi asutamist 1920. aastal, seltsi esimesi tegevusaastaid ning olukorda ligikaudu seitsekümmend aastat hiljem, kui pärast okupatsioone kerkis päevakorrale APSi tegevuse taastamine akadeemilise ühendusena. Märgime siinkohal, et 1989. aastal taastatud APSi tegevuse kohta on teaduskirjanduses ilmunud üsnagi põhjalikud ülevaated (vt Saveli 1999, 2009).

APSi asutamine, esimesed tegevusaastad
Püüame lühidalt vaadelda, kelle poolt, miks ja millistes oludes APS loodi ning millised olid seltsi eesmärgid ja töövormid. Üritame ka tõmmata mõningaid võrdlusjooni APSi taastamisega 1989. aastal.
Taustaks niipalju, et teadaolevalt pärandas Vene tsaaririik iseseisvunud Eestile vaid ligi 50 kõrgharidusega agronoomi, kellest vähemalt pool töötas esialgu väljaspool kodumaad (Oll 1990: 6). Seetõttu sõltus Eesti põllumajanduse edendamine suurel määral 1919. aasta sügisel tööd alustanud Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna tegevusest ja seda nii õppejõudude kui üliõpilaste innukusest ja pühendumisest erialale (vt Tartu Ülikool: 267–358). Kujutlegem end tollasesse 1920. aasta õhkkonda. Vabadussõda oli lõppenud, riiklik iseseisvus kätte võidetud, üliõpilased said jätkata õpinguid oma Eesti ülikoolis. Eesti riik aga ootas alles ülesehitamist, üliõpilaspere tunnetas nüüd – me võime ja peame tegutsema!

Põllumajandusteaduskonna üliõpilaste erialaseltsi loomise mõtte ülesvõtjaks oli üliõpilane August Eslas (EAA, f .2100, n.1, s.1841). Esialgu koonduti „Põlluteadlaste ringi” nime all, asutamiskoosolek peeti 23. oktoobril 1920. Ringi liikmeks soovis siis astuda 41 põllumajandusteaduskonna üliõpilast, neist 8 metsaosakonnast. Sellest pretensioonikast nimetusest siiski loobuti varsti (Kuum 1990).

20. novembril 1920 peeti uus üldkoosolek, kus loodava seltsi nimeks võeti Akadeemiline Põllumajanduslik Selts, seltsi esimeheks valiti üliõpilasest õppejõud Karl Zolk (hilisem Kaarel Leius), abiesimeheks Abel Käbin ja kirjatoimetajaks August Eslas, kinnitati asutajaliikmete nimekiri ja seltsi põhikiri. Need dokumendid esitati 28. novembril 1920 TÜ valitsusele kinnitamiseks. APSi registreerib juriidilise organisatsioonina TÜ valitsus 2. detsembril 1920 ja Tartu-Võru Rahukogu 25. märtsil 1925.

APSi asutajaliikmete nimekirjas on 42 üliõpilast (34 meest ja 8 naist), neile lisandus 12 vabakuulajat (3 meest ja 9 naist). Asutajaliikmete seas oli rida hilisemaid tuntud teadlasi ja silmapaistvaid põllumajandustegelasi, näiteks piimandusteadlane Martin Gross (hilisem Mart Järvik), loomakasvatusteadlane Elmar Liik, metsanduse suurkuju Paul Reim, agronoomiadoktor Nikolai Roosa (hilisem Enn Terasmäe), „Põllumehe käsiraamatu“ (5 köidet) peatoimetaja Hans Käsebier (eestistatult Ants Käspre), Jõgeva Sordikasvanduse sordiaretaja Rudolf Tamm, põllumajandusteadlane ja poliitik Jaakob Weide (hilisem Jaagup Loosalu), Põllutöökoja direktor, 1970–1990 Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kind (Kint)2. Vabakuulajate nimekirjas oli esimesena märgitud August Miljan, hilisem rohumaateadlane ja teadusdoktor, kuigi TÜ valitsus ei lubanud vabakuulajaid APSi liikmeteks võtta.

Alates 1921. aastast kuni 1940. aasta aprillini oli APSi juhatuse esimees Peeter Kõpp (1888–1960) (EAA, f. 2100, n. 19, s. 74). APSi juhatuse 1930. aasta fotolt näeme, et juhatusse kuulusid ka kaks põhiliselt Nõukogude okupatsiooni perioodil Eestis tegutsenud juhtivat põllumajandusteadlast, doktorid rohumaateadlane Richard Tomson (hilisem Toomre), majandusteadlane Endel Vint, loomakasvatusteadlane Arnold Steinberg (hilisem Arnold Kivimäe), kes tegi oma elutöö põhiliselt emigratsioonis Rootsis (doktorikraad 1959).

APSi eesmärgid
Professor Peeter Kõpp on formuleerinud Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi töö põhisuunad järgmiselt:

  1. oma liikmete mitmekülgne arendamine ja kasutamine tulevaseks edukaks kutsetööks,
  2. kodumaa põllumajanduse edendamine ja uuringud (vt Tartu Ülikool: 267–358).

APSi tähtsaimaks ülesandeks peeti eesti edumeelse põllumehe mõtteviisi arendamist. Kõpu sõnul peab ka akadeemiline põllumees maaga kokku kasvama ja oma kutset armastama, tundma maaelu häid ja halbu külgi. Tolleaegne APS püüdis olla teatud vahelüliks põllumajandusteaduse ja tegeliku elu vahel (vt Taluperenaine 1935). Selleks tehti ära üsnagi palju. Suviti korraldati pikemaid ekskursioone parematesse taludesse, talviti täiendati end juhtivate põllumajandustegelaste ettekandeid kuulates. Eriti pakkus huvi põllumajanduslik nõuanne ja selle metoodika, sest vastav õppeaine tollases õppekavas puudus. APS oli kohaks, kus üliõpilane sai tuttavaks nimekate agronoomidega. APSil olid oma ruumid, kus asus raamatukogu ja ajakirjade toimetus, koosolekute saal (vt Taluperenaine 1935).

APSi panus Eesti kõrgharidusse ja majandusellu
APS oli edukas põllumajanduskirjanduse loojana ja levitajana. Koostati esimene eestikeelne viieköiteline „Põllumehe käsiraamat”, mis ilmus aastail 1926–1935, põhiautoriteks agronoomiaõppejõud. Esimese kolme köite peatoimetaja oli Hans Käsebier (hilisem Ants Käspre), tiraaž 5000–7000 eksemplari, teistel põllumajanduslikel raamatutel 1000–2000, nagu enamasti praegugi.
Alates 1926. aastast anti koos Eesti Agronoomide Seltsiga välja ajakirja Agronoomia (ilmus Tartus 1921–1940), peatoimetaja oli dots Jaan Mets, heintaimede sordiaretaja Jõgevalt. Kodukultuuri arendamiseks hakkas APS 1927. aastal välja andma ajakirja Taluperenaine, peatoimetaja Liis Martinson-Käbin. Taluperenaise proovinumbri 10000 eksemplari kanti tellimuste tagamiseks laiali 1927. aasta aprillis enne lihavõttepühi. Kandjateks olid kõik APSi liikmed, kodumajanduskoolide õpilased, naistudengite organisatsioonid, karjakontrollassistendid jt. Ametlik esimene number ilmus 1927. aasta juulis. Keskmiseks kuutiraažiks kujunes 1927. aastal 13 000 eksemplari, 1928., 1929. ja 1930. aastal 20 000 eksemplari. Taluperenaist ostsid üksikmüügist (kokku 5000 eksemplari) ka linnanaised.

APSi liikmete aktiivsuse arendamiseks tegutses mitu toimkonda, kes tegid ära suure sisulise töö (Kuum 1990). Nimetagem edukamaid.

Oskussõnade toimkond tegutses alates 1921. aastast kahes sihis. Esiteks koguti rahvakeeles kasutusel olnud oskussõnu, see üritus ei olnud edukas. Paralleelselt kogumisega hakati looma eestikeelseid oskussõnu vastavalt saksakeelsetele terminitele (vene keelest loobuti). Tegutses viis oskussõnakomisjoni, neis kõigis osales TÜ lektor Johannes Voldemar Veski. Aastail 1920–1930 pandi 104 töökoosolekul kokku ca 4000 mõistet ja sõna, mis ilmusid kuukirjas Agronoomia.

Kodumaa põllumajanduse uurimise toimkond hakkas koostöös Eesti Rahva Muuseumiga alates 1923. aastast uurima endisaegset põllumajandust ühise metoodika alusel. Kuni 1930. aastani jõuti läbi uurida 23 kihelkonda Tartu-, Valga-, Petseri-, Pärnu-, Lääne- ja Saaremaalt. Neid andmeid kasutati maakondlike koguteoste sarja „Eesti: maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus” koostamisel.

Seemnekogude ja herbaariumide toimkond tegutses alates 1922. aastast. Aja jooksul koostati võrdlemisi täielikud kogud, sh umbrohtude kohta.
APSi bibliografeerimise toimkond tegi ära suure töö Eesti põllumajandusajakirjades ilmunud artiklite bibliograafiliste kirjete koostamisel. Põllutööministeerium avaldas need aastate 1919–1932 kohta trükis.

Märkimata ei saa jätta APSi aktiivsust Eesti põllumajandusliku hariduse (sealhulgas kõrghariduse) korraldamise valdkonnas. Sel alal peeti APSis rida pikemaid ettekandeid: prof Peeter Kõpp – 5, Jaak Ümarik – 2. Teemat on pikemalt käsitlenud veel Alma Martin, Leo Rinne ja Jaan Mets.

Alates 1924. aastast korraldas APS igal aastal suvepäevi, mis peeti pärast jaanipäeva esimesel pühapäeval. Tegeliku korraldustöö tegid Raadi katsejaamas õppepraktikal viibivad 3. kursuse üliõpilased. Suvepäevale saabus kogu Eestist põllumajanduse asjatundjaid – vilistlasi. Suvepäev avati päikesetõusul ning see kestis järgmise päeva päikesetõusuni (vt Agronoomia 1927).

APS arendas ka välissuhteid: käidi ekskursioondel Soomes ja Lätis ning sealt tuldi vastukäigule Eestisse (vt Agronoomia 1930: 463).
Agronoomiaosakonna üliõpilastest oli 1929. aastal APSi liikmeid 73%, APSi kuulusid ja seal töötasid kaasa peaaegu kõik õppejõud. APSi liikmete hulk sõltus agronoomiat õppivate üliõpilaste arvust. APSil oli kõige rohkem liikmeid 1928. aastal – 449, 1939. aastal oli neid 295 (Karelson 1995: 248).

Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi taastamisest 1989
1988. aastal algas seltside taastamine, mille tegevus oli lõpetatud okupatsioonivõimude poolt 1940. aastal või hiljem. 4. aprillil asutati uuesti Tartu Eesti Põllumeeste Selts, täpselt aasta hiljem, 4. aprillil 1989 aga taastati eelkäsitletud Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi õigusjärglasena Akadeemiline Põllumajanduse Selts ehk meie tänapäevane APS (Saveli 2009).
Siinkohal teeme vaid teatava võrdluse 1920. aastal asutatud ja 1989. aastal taasloodud APSi vahel. Allikatest selgub, et sarnaseid jooni on siiski rohkem kui erinevusi.

Kõigepealt üldine poliitiline situatsioon oli nii APSi asutamisel 1920. aastal kui taastamisel 1989. aastal mõneti sarnane. Mõlemal juhul oli innustavaks teguriks vabanemine võõrvõimu surve alt – 1920. aastal oli see juba toimunud, 1989. aastal loodeti poliitiliste olude paranemist lähitulevikus, eeskätt Eesti majanduslikku iseseisvumist.

Teiseks, nii 1920. kui 1989. aastal seati APSi eesmärgiks aidata kaasa Eesti põllumajanduse, maaelu ja põllumajandusteaduse tasakaalustatud arengule, kuigi vastavalt oludele erineval viisil.

1920. aastail oli peamine üliõpilaste ettevalmistus kutsetööks põllumajanduses, 1989. aastal tuli arvestada uute, turumajandusele üleminekust tulenevate, nõudmistega spetsialistidele ja päevakorras oli eeskätt põllumajandusteaduse ja selle materiaalse baasi ning eestikeelse teadusajakirja väljaandmise taastamine APSi väljaandena. 1990. aastal ilmuma hakanud ajakiri Journal of Agricultural Science: Agraarteadus pidi saama sillaks teadlaste ja praktikute vahel, nagu oli aastail 1921–1940 ajakiri Agronoomia.

Ettevalmistustest ja põhimõtetest olid ühised APSi mõlema tegevusperioodi jaoks ettekandekoosolekud, erialased ekskursioonid, põllumajanduse (sh katsetegevuse) ajaloo uurimine, oskuskeele korraldamine ja välissidemete arendamine (vrd Tartu Ülikool: 358; Toom 182: 82; Karelson 1992).

APS on olnud poliitiliselt erapooletu, hoidunud erakondlikkusest (näiteks APS ei astunud taastatud Maaliidu juriidiliseks liikmeks).

Tuleb nimetada ka olulisi erinevusi.

1920. aastal asutasid üliõpilased APSi, aga 1989. aastal olid APSi taastajad teaduskraadiga põllumajandusteadlased ja spetsialistid – valdavalt Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud ning uurimisinstituutide teadurid. Diskuteeriti, kas üliõpilasi saab APSi liikmeks võtta või mitte. Põhikirja jäi siiski, et liikmeks võetakse teaduses edukaid üliõpilasi.

Üliõpilaste ja õppejõudude lõimumine omaaegses APSis oli palju edukam kui taastatud seltsis, kuigi suhted õppetöös olid Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas kaasaegsete arvamuse kohaselt üsnagi ametlikud ja reglementeeritud.

Vanas APSis olid väga olulisel kohal liikmete ühised tegevused ja koosviibimised, seda liini ajas toimkond Ühispere. Ka olid tollasel APSil korralikud ruumid ja hea raamatukogu, mis aga segastel aegadel kaotsi läks koos APSi muu varaga (mööbel jm). Ajad on muutunud, eraldi raamatukogu praegune APS ilmselt ei vaja, sest piisab ülikoolide raamatukogudest. APSi algusaastatel oli aga olukord kardinaalselt erinev, eestikeelset õppekirjandust peaaegu polnud. Kaarel Leiuse teatel oli 1920. aastate algul esimeseks ainukeseks eestikeelseks taimekaitseõpikuks, mida sai ülikooli õppetöös kasutada, Konstantin Pätsi poolt tõlgitud „Kahjulikud putukad” (Kuum 1991).

Kokkuvõtteks
Tundub, et Eesti Vabariigi algusaastatel asutatud APSi parimad ajad jäid 1920. aastate teise poolde ja 1930. aastate algusesse, millal liikmete arv oli kõige suurem ning tegevus mitmekesine ja tulemuslik. 1989. aastal taasloodud APSis on suudetud luua liikmete toetust pälvinud traditsioone, korralda koduloolisi ringsõite ja tihendada välissidemeid, eriti Põhjamaade Põllumajandusteadlaste Assotsiatsiooni (Nordic Association of Agricultural) raames.

Loodame, et praeguse Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi järgmised aastad on sama edukad kui esimesed kaks aastakümmet.

Allikad
Arhiivimaterjalid
Eesti Ajalooarhiivis:
EAA, f. 2100, n. 1, s. 1841 – Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi arhivaalid.
EAA, f. 2100, n. 5, s. 991, 992 – Põllumajandusteaduskonna kirjavahetus seoses teadusliku tööga.
EAA, f. 2100, n. 12, s. 609 – Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi tegevus ja aruanded.
EAA, f. 2100, n.19, s.74 – Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi asutamine, tegevus, aruanded, kirjavahetus rektoraadiga.
EAA, f. 17877 – Tartu Üliõpilaskonna toimikud 1918–1940.

Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi taastamise kohta alates 1989. aastast saadi väärtuslikku teavet APSi eestseisuses säilitatavatest dokumentidest ja kirjavahetusest.

Trükised
Agronoomia 1927 = Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi neljas suvipäev. // Agronoomia nr 7, lk 248.
Agronoomia 1930 = Akadeemilisest Põllumajanduslikust Seltsist [kroonika]. // Agronoomia nr 11, lk 463–465.
Akadeemiline Põllumajanduslik Selts: 1920–1930. Tartu: Ed. Bergmann, 1930.
Karelson, Meinhard 1992. APSi kolmas aastapäev. // Põllumajandusülikool nr 5 (1169), 27. märts.
Karelson, Meinhard 1995. Lehekülgi APSi ajaloost.// Agraarteadus VI: 3, lk 248–256.
Kuum, Jüri 1990. Akadeemiline Põllumajanduslik Selts (APS) 1920–1940. // Agraarteadus I: 1, lk 4–6.
Kuum, Jüri 1991. Kaarel Leius – 100. // Agraarteadus II: 3, lk 330–331.
[Mägiste, Aksel] 1925. Akadeemiline Põllumajanduslik Selts. // Agronoomia nr 8, lk 344–345.
Oll, Ülo 1990. Eesti Põlluteaduse Ühisusest kaasaegse Akadeemilise Põllumajanduse Seltsini. // Agraarteadus I: 1, lk 6–9.
Saveli, Olev 1999. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi 10 aastat. // Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi toimetised, lk 82–83.
Saveli, Olev 2009. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi 20 aastat: aastad 1989–2001. // Agraarteadus XX: 1, lk 60–65.
Toom, U. 1982. Abiõppeasutused ja ülikooli juures tegutsevad akadeemilised seltsid. // Tartu Ülikooli ajalugu III: 1918–1982, koostanud K. Siilivask, H. Palamets. Tallinn: Eesti Raamat.
Taluperenaine 1935 = Akadeemiline Põllumajanduslik Selts 15-aastane. // Taluperenaine nr 11, lk 290–291.
Tartu Ülikool = Eesti Vabariigi Tartu Ülikool: 1919–1929. [toimetanud P. Treiberg ja H. Kruus, eessõna Joh. Kõpp]. // Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetised = Acta et Commentationes Universitas Tartuensis (Dorpatensis). C, Annales; 10. Tartu: Postimees, 1929.


1 APSi aastakonverentsil „20 aastat APSi taastamisest” Eesti Põllumajandusmuuseumis 8. aprillil 2009. aastal peetud ettekande tekst.

2 Huvitav võrdlusdetail kõrvalepõikena: Asutava Kogu kaks viimast liiget Villem Ernits (16.07.1891–10.05.1982) ja Voldemar Hammer (1894–23.05.1982) surid kõrges vanuses mais 1982, kuid APSi asutajaliikmetest lahkus meie seast viimasena põllumajandusteadlane ja poliitik Jaagup Loosalu (Weide) 5. mail 1996. aastal oma 99. eluaastal. Asutav Kogu töötas aastail 1919–1920, avaistung oli 23. aprillil 1919.