Mesindusleksikonist
KAS ME VAJAME MESINDUSLEKSIKONI?
Antu Rohtla
Agraarteadus 2011 * XXII * 1
Muutused nii maailmas kui meie igapäevaelus tingivad mitmesuguste oskussõnade kasutamise. Internet on kaasa toonud ennenägematu informatsioonitulva, milles oma osa annavad nii vastava eriala asjatundjad kui ka asjaarmastajad, kes tahavad oma arvamusega kaasa aidata ühe või teise valdkonna arengule.
Üleilmastumine toob iseenesest kaasa hulga informatsiooni, mida on vaja tõlkida teistesse keeltesse, kaasa arvatud meie emakeelde. Paraku peab nentima, et eestimeelsuse tõusu kõrval on hakanud kahanema eestikeelsus. Peale selle on mitmed erialamõisted aja jooksul muutunud või ähmastunud, nende asemele on tulnud uued, lühemad ja selgemad (mõnikord, paraku, ka ebaselgemad) mõisted ja oskussõnad.
Siinkohal tasuks meenutada kas või seda, kuidas on mesinduses jõutud oskussõnani kärjekann. Ligi 120 aastat tagasi kasutati selle asemel mõistet toop; kõige väiksem toop jne. Samuti võime vanemast mesindusalasest kirjandusest lugeda, et mee viskab kärjest välja ringijooksmise wäggi. Tänapäeval on sellised keerulised ja pisut lohisevad mõisted asendunud tunduvalt lühemate ja täpsematega.
On ka vastupidiseid näiteid, kus lihtsad eestikeelsed terminid teatud mõistete väljendamiseks on asendunud ebatäpsemate võõrlaenude või tõlgetega. Üks selliseid on kunstkärg.
Kui vanemas eestikeelses mesindusalases kirjanduses kasutati sagedamini mõistet kärjepõhi, siis ilmselt vene keele mõjul hakati kasutama terminit kunstkärg.
Siinkohal tuleb selgitada, et kärg koosneb kärjekannudest, kärjekann omakorda kannu põhjast ja kannu seintest. Kuna praegu kasutatav termin sellele sisuliselt ei vasta (puuduvad kannu seinad), siis on seda õigem nimetada kärjepõhjaks.
Samuti on üsna levinud kärjepõhja nimetamine tehiskärjeks. Kuigi ka tehiskärg on olemas, ei saa seda samastada kärjepõhjaga.
Viimase poole sajandi jooksul on mesindusalases kirjanduses sageli mõistete ja terminitega üsna vabalt ümber käidud, mistõttu tänapäeval (eriti blogides) kasutatakse ebatäpseid ja sageli kummalisi oskussõnu. Terminite ebatäpse kasutamise faktid võib reeglina jaotada kaheks suuremaks rühmaks: häirivateks ja eksitavateks.
Häirivateks võib lugeda selliseid kirjapandud mõtteid nagu ’...mee rikub ära leskede kogutud mesi...’
Veel hullem on, kui sisulisi ebatäpsusi esineb teatmeteostes, nõuandekirjanduses või regulatiivides.
Näiteks ENE (5. kd 1973, lk 145) artiklis mesilane eiratakse isegi rahvusvahelist süstemaatikakoodeksit. Samas väidetakse, et mesilane kodustati V–III aastatuhandel e.m.a. Selline väide on häiriv, sest mesilasperede metsast (mägedest) inimeste eluasemete lähedale toomine ei tähendanud veel kodustamist. Seesama nn kodustatud mesilane võib iga hetk pöörduda tagasi oma ürgse eluviisi juurde ja jätkata elu inimese abita. Pigem on mesilane inimesele õpetanud, kuidas temaga ümber tuleb käia.
Samas teatmeteoses lk 146 kirjutatakse ’...kodustamisel tekkinud rassid’.
’Loomade elu’ III köites (1984) võime lugeda ’...metsikute kodumesilaste’ pesadest. Ebatäpselt väljendab ennast mõnikord isegi loodusemees H. Relve, kes väidab, et mesilase eluiga on viis aastat. Täpsustanuks ta, et mesilasema (!) eluiga on kuni viis aastat, olnuks kõik korrektne.
Meedia võimendab tihti mesilastega seonduvat. Palju on juttu olnud Brasiilia nn tapjamesilastest. Euroopa meemesilane viidi Brasiiliasse 1530. aastal. Eelmise sajandi viiekümnendatel asustati sinna ka Aafrika meemesilane, kes on tige, kuid väga hea meekoguja. Ristumisel Euroopa meemesilasega saadi tige ristand, mille meedia ongi nimetanud tapjamesilaseks. Kohtumistel Brasiilia mesinikega on ka sellel teemal mõttevahetusi olnud, kuid mesinikud ei pea asja nii hulluks. Nad väidavad, et ristand on küll tige, kuid kogub hästi mett, ja kui kasutada korralikke kaitsevahendeid, saab nendega töötada.
Ka meil nimetas saatejuht Mihkel Kärmas mõni aasta tagasi saates ’Pealtnägija’ mesilasi verejanulisteks putukateks. Ilmselt ajas ta mesilased segamini sääskede või puukidega.
Väidetakse, et J. Mehring võttis kasutusele tehiskärje. Ei võtnud! Tegelikult võttis ta kasutusele (inimese valmistatud) vahast pressitud kärjepõhja.
Mis puudutab mesilaste süstemaatikat, siis selle kohta on andnud ammendava selgituse entomoloog Vambola Maavara ajakirjas Eesti Loodus 1987. a augustikuu numbris (lk 514–517).
Nimetatud autori arvates lõpeb mesilaste bioloogiline süstemaatika rassidega. Sellist lähenemist on toetanud ka mesindusteadlane professor F. Ruttner (1987), kes väidab muuhulgas, et rasse tõugudeks nimetada ei ole õige. Küll võib neid pigem alamliikidena käsitleda.
Paraku ei ole see teave veel kõikide mesindusest kirjutavate ja kõnelevate autoriteni jõudnud. Nii kirjutab põllumajandusministeerium 2001. a välja antud kogumikus ’Alternatiivtegevusalade lühitutvustus’ mesilaste kohta järgmist: ’Eestis peetakse valdavalt kolme mesilastõugu: Põhja-Euroopa tumemesilane: kohalik tõug, iseloomult tige ja rahutu. [---] Alustaja mesindushuvilise jaoks väga vastupidav rass.’ See on küll üllatus, et tõugude sees esineb veel ka rasse!! Edasi: ’Kraini tõugu mesilane: enamasti iseloomult rahulik tõug, kuid esineb ka kergesti ärrituvaid liike.’ Veel hullem, kui ühes tõus esinevad ka liigid!
Puudustest ei ole vabad ka Euroopa Liidust tulevate regulatiivide või soovituste tõlked. Nii märgitakse Euroopa Parlamendi 20. novembri 2008 resolutsioonis: ’84% Euroopas kasvatatavatest juurviljasortidest sõltuvad tolmlemisest.’ Samas dokumendis: ’Teatavad mesilashaigused [---] mille tulemusel väheneb mesilaste vastupanuvõime ja nende tarud hävinevad’ (A.R).
Samas soovitatakse kasvatada sellistel põlluosadel, mida on raske harida, keerispead, kurgirohtu ja põldsinepit. Põldsinep on umbrohi, mida ei olegi vaja kasvatada, sest ta kasvab ise, kuid keerispead ja kurgirohtu ilma maaharimiseta kasvatada pole võimalik, kui tahame sealt ka mesilastele korjet saada.
Loetelu võiks jätkata, kuid allakirjutanu arvates on aeg anda välja seletav sõnaraamat, mis vähemalt mõneks ajaks aitaks taolisi vigu ja ebatäpsusi vältida.