Aupresidendid

Pm knd Arvo Leola (23.06.1944–)
Aupresident 3. mai 2019

Pärast mehaanikainseneri diplomi saamist (1970) kutsuti Arvo Leolat, kui silmapaistnut endist tudengit tööle EPA Loomakasvatuse mehhaniseerimise kateedrisse. A. Leola järgnev tegevus ongi peamiselt seotud õppe-metoodilise ja teadustööga selles või järeltulevates kateedrites. Kuni 1975. aastani oli assistent, järgnes aspirantuur dotsent V. Veinla juhendamisel (1975–1978) ja töö assistendi (1978–1986) ning vanem­õpetaja (1986–1992) ametis. Peale teadusmagistri väitekirja kaitsmist teemal Paiksete söödajaotite võrdlushinnang (1992) töötas dotsendi ametikohal (1992–1999, 2001–2003), vahepeal lektorina (1999–2001). Professorina töötas ta aastatel 2003–2008. Peale teaduskonna reorganiseerimisi töötab A. Leola 2008. aastast Eesti Maaülikooli (EMÜ) Tehnika­instituudi dotsendina.

A. Leola on õpetanud zooinseneri- ja agronoomia­teaduskonna üliõpilastele loomakasvatuse mehhani­seerimist ja elektrifitseerimist ning hiljem tehnika­teaduskonna üliõpilastele loomakasvatuse mehhani­seerimist, farmiseadmete teooriat ja tehnoloogiate projekteerimist ning põllumajandusmaterjale. Õpetanud ka tehnikainstituudi üliõpilastele karjandustehni­kat, farmiseadmete teooriat, põllumajandusmaterjale ja põllumajandusergonoomikat ning tehnikakolledžis karjandustehnikat ja biotehnilisi süsteeme.

Uurimissuunaks on A. Leola valinud lehmade pidamisviiside ja -tehnoloogiate, eriti nende lüpsmise, lüpsiseadmete kasutamise ja lüpsiprotseduuride uuri­mise. Töö hoogustus ja muutus eriti tulemusrikkaks, kui 1991. aastal tema kaasalgatusel loodi põllu­majandustehnika instituudi laudatehnika labor. Labori­tööna saadud uurimistulemusi kasutas A. Leola oskus­likult ja märkimisväärses mahus loomapidajate nõustamisalases tegevuses, õppepäevadel ja kursustel. Tehnikadoktori väitekiri teemal Lüpsiseadmete efek­tiivne kasutamine. Eesti Põllumajandusülikooli lauda­tehnika labori arendustöö sai kaitstud 2001. aastal.

Arvo Leola sulest on ilmunud mitut liiki teadus­kirjutisi (seitsme raamatu kaasautor, brošüürid, teadusartiklid, publikatsioonid ajakirjanduses, õppe­materjalid, ettekanded teaduskonverentsidel Eestis, Lätis, Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes). Kokku üle saja nimetuse.

Ettekandeid loomakasvatajate õppepäevadel, semi­naridel ja kursustel on üle kuuekümne. A. Leola juhendamisel on kaitstud kokku mitukümmend diplomiprojekti ja magistritööd põllumajanduse mehhaniseerimise, tootmistehnika ja ergonoomika erialal.

Tema kaasjuhendamisel on jõudnud Ü. Traat tehnikadoktori kraadini, on esinenud ka oponendina Läti kolleegi doktoriväitekirja kaitsmisel.

Peale õppe-metoodilise ja teadustöö tegutses A. Leola Eesti Põllumajandusülikooli Põllumajandus­tehnika instituudi juhatajana (1998–2003), EMÜ Tehnikainstituudi farmitehnika ja ergonoomika osakonna juhatajana (2003–2013) ning aastast 2005 töötab tehnikainstituudi õppedirektorina. 2010. aastal valiti Arvo Leola Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi presidendiks.

Saavutuste eest pedagoogilises, teaduslikus ja ühis­kondlikus töös on Arvo Leolale avaldatud korduvalt kiitust rektori käskkirjaga, talle on antud põllumajan­duse valdkonnas eduka tegutsemise eest põllu­majandusministeeriumi Hõbedane teenetemärk ning viljaka koostöö eest Tartu linnaga Raefondi preemia.

Emeriitprofessor Boris Reppo 

Pm knd Heldur Peterson (12.01.1956–)
Aupresident 4. aprill 2008

Uurimisvaldkonnad: hobusekasvatus, põllumajandusettevõtte planeerimine, maaelu areng, põllumeeste seltsid ja põllumajanduse ajalugu. Käsitlenud hobuste aretusväärtuse määramist, noorhobuste välimiku, liikumise ja vabahüppe hindamist, koostanud Eestis aretatavate tõuhobuste aretusprogramme. Eesti NSV taluseaduse ja Eesti maareformi aluste seaduse eelnõu autoreid. Ajakirja "Tõuloomakasvatus" toimetuskolleegiumi liige. Korraldanud põllumajandusnäitusi, sh viinud eesti ja tori hobuse ülemaailmsele näitusele "Equitana 95". Tartu Põllumeeste Seltsi taastajaid ja esimees (1988), Eesti Hobusetõugude Tõuaretusnõukogu liige (1989– ), Akadeemiline Põllumajanduse Seltsi liige (2002, 2004 president), EV Ülemnõukogu ja EV ÜNP liige, maaelukomisjoni esimees, Eesti Kongressi liige (1990–92), Põhjamaade Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige (1990), Põllumeeste Kogu esimees (1992–93), Eesti Hobusekasvatajate Seltsi president (1992–1999), Eesti Põllumeeste Keskseltsi taastamistoimkonna esimees, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja liige (1997, 2000). Tal on üle 80 teadustrükise.

Aastatel 1990–1992 kuulus ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogusse ning on 20. augusti klubi liige, samuti oli ta Eesti Kongressi liige. Ülemnõukogus olles oli ta selle maaelukomisjoni ning ajutise omandi- ja maareformikomisjoni liige. Ta oli seaduseelnõu "Maareformi läbiviimise ja maaseaduse aluste kohta" autor ja "Taluseaduse" eelnõu autoreid. Ta kuulus saadikurühma "Põllumeeste Kogu".

Wikipedia

Prof Olev Saveli (26.11.1938–)
Aupresident 5. aprill 2001

Olev Saveli lõpetas Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1962. aastal õpetatud zootehnikuna. Esimeseks töökohaks oli Tori Kunstliku Seemenduse Jaam, kus üsna pea edutati ta direktoriks. Aastal 1965 alustas õpinguid EPA zootehnikateaduskonna aretus­õpetuse kateedris aspirandina ja juba enne aspirantuuri lõppu 1968. aastal kaitses ta akadeemik Aarne Punga juhendamisel valminud dissertatsiooni põllumajandus­teaduste kandidaadikraadi saamiseks. Seejärel suundus Olev Saveli tööle Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaa­ria Teadusliku Uurimise Instituuti (ELVTUI) kunst­liku seemenduse (alates 1974. a sigimisbioloogia) kesklaboratooriumi juhatajaks. 1979. aastal alustas tööd EPA Zooinseneriteaduskonna aretusõpetuse kateedri juhatajana, vanemõpetajana ja üsna pea dotsendina. Juba 1985. aastal kaitses Olev Saveli doktoriväitekirja Üleliidulises Põllumajandusloomade Aretuse ja Geneetika Instituudis ja 1986. aastal omis­tati talle professorikutse. Dotsendikutse omistati juba 1983. aastal. Erinevalt professori või dotsendi ameti­kohast on professorikutse ja dotsendikutse eluaegne. 

1986. aastal määrati O. Saveli Eesti NSV Agro­tööstuskomitee aseesimehe ametikohale, kuid peda­googitööd ja sidemeid EPAga ta ei katkestanud. "Laulva revolutsiooni" aasta suvel (1988) valiti O. Saveli EPA (hilisema EMPÜ) rektoriks. Ta jätkas tööd ka aretusõpetuse kateedri juhatajana.

Eesti Põllumajandusakadeemia rektori O. Saveli 19.06.1991 käskkirjaga nr 148 avati ülikoolis doktori­õpe ning loodi doktorinõukogud. Vastuvõttu doktori­õppesse alustati 1991/1992. õppeaastal.

O. Saveli on looja sh traditsioonide looja ja hoidja. Rektoriks oleku ajal (1988–1993) kutsus ta ellu EPA avaballi, EPA rongkäigu, audoktorite valimise ja EPMÜ isemajandavad instituudid. Suursündmuseks oli ülikooli oma lipu valmimine. Ta seisis hea selle eest, et üliõpilased said käia praktikal välismaal ja praktilisi õppeaineid ning kogemusi omandamas Kõrgemates Põllumajanduskoolides.

Aastatel 1993–1994 töötas O. Saveli EPMÜ Looma­kasvatusinstituudi aretusõpetuse ja veisekasvatuse õppetooli juhataja-professorina. 1994. aastal ühendati Adolf Mölderi nimeline ELVTUI ja EPMÜ looma­kasvatusinstituut ja selle tulemusena moodustati Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituut; selles instituudis jätkas ta tööd aretusosakonna juhataja-professorina. Aastatel 1991–2005 oli O. Saveli EPMÜ Põllumajandusteaduste ja Majandusteaduse Doktori­nõukogu esimees. Professor Ülo Oll on öelnud, et O. Saveli on seisnud hea selle eest, et loomakasvatus­teadus ehk leivakõrvase uurimise teadus peaks kuuluma Eesti prioriteetsemate teadussuundade hulka.

O. Saveli juhendamisel on valminud lugematul hulgal magistritöid, tema juhendamisel on kaitstud doktoritöid.

2004. aastal valiti O. Saveli emeriitprofessoriks, aga õnneks oli ta nõus jätkuvalt õpetama veisekasvatust ja aretusõpetust. O. Saveli on üliõpilaste seas väga popu­laarne, mistõttu Maaülikooli üliõpilasesindus omistas talle üliõpilasesinduse 20. aastapäeva tunnusmärgi (2010) ning veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi üliõpilased valisid ta 2013. aasta kõige sõbralikumaks õppejõuks.

Alates 1965. aastast alustas O. Saveli tööd Eesti Mustakirju Karja ja alates 1972. aastast ka Eesti Punase Karja Tõuaretuse Nõukogu liikmena. Aastatel 1981–1992 oli ta Eesti Mustakirju Karja Tõuaretuse Nõukogu esimees. O. Saveli osa veiste tõuaretus­süsteemi loomisel vabariigis oli nii suur, et 1985. aastal määrati talle koos ELVI teadlastega Nõukogude Eesti preemia.

Aastatel 1986–1988 oli O. Saveli ENSV Agro­tööstuskomitee Teaduslik – Tehnilise Nõukogu esi­mees, 1989. aastal Eesti Maaliidu vanem.

1989. aastal, kui taasasutati Akadeemiline Põllu­majanduse Selts (APS), valiti Olev Saveli seltsi taasloomise järgseks esimeseks presidendiks ja ta juhtis seltsi tegevust 12 aastat st aastani 2001. APSi tänapäevani säilinud tegevusvormid ja traditsioonid kujunesid välja just algaastail O. Saveli juhtimisel. Need on kõnekoosolekud aktuaalsetel teemadel, aasta­konverents teadusinformatsiooni vahetamiseks, aja­kirja Agraarteadus väljaandmine, õppeekskursioonide korraldamine, Eesti põllumajanduses olulist rolli etendanud isikute meenutuspäevade korraldamine jm. Ajakirjal Agraarteadus on teaduspublikatsioonide äratrükkimise kõrval oluline roll eestikeelse erialase teaduskeele ja oskussõnavara arengul, aga ka seltsi kroonikal ja personaalial. Tänuks töö eest Akadeemi­lise Põllumajanduse Seltsi taaskäivitamisel, pikaaja­lisel ja edukal juhtimisel valiti Olev Saveli teenitult 2002. aastal APSi aupresidendiks. Aastatel 1990–2005 oli ta ajakirja Agraarteadus toimetuse kolleegiumi liige.

1993. aastal moodustati Eesti Tõuloomakasvatuse Liit (ETLL). Kuna uue organisatsiooni eestvedajaks oli Olev Saveli, valiti ta ka esimeseks presidendiks (1993) ning on ETLL president kuni tänase päevani. Tema poolt käivitatud tõuaretajate ühtne katus­organisatsioon ETLL on seni ainukene üleriigiline põllumajanduslik ühistegevuslik organisatsioon, mis on tegutsenud järjekindlalt ning tulemuslikult juba 20 aastat. Alates 1998. aastast kuni tänaseni on O. Saveli ajakirja Tõuloomakasvatus peatoimetaja.

1995–2001 oli O. Saveli Euroopa Loomakasvatuse Assotsiatsiooni Eesti koordinaator, 1996–2000 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu aseesimees, 1999. aastal valiti ta Läti Põllumajanduse ja Metsamajanduse Teaduste Akadeemia välisliikmeks. O. Saveli on olnud Eesti Geneetikute ja Selektsio­nääride Seltsi liige (1968–), Eesti Looduseuurijate Seltsi liige (1972–), Eesti Teadusfondi nõukogu liige (1990–1993 ja 2000–2003) ja konkursi Aasta Põllu­mees žürii esimees (2001–2007).

1996. aastal omistati Olev Savelile ülikooli teenete­medal. Aastatel 1996 ja 1997 tunnistati ta ülikooli viljakamaks kirjameheks ja 2008. aastal ülikooli parimaks teaduse populariseerijaks. 2004. aastal anti talle Euroopa Loomakasvatuse Assotsiatsiooni teenetemedal ja 2007. aastal Eesti Põllumajandus­ministeeriumi hõbedane teenetemärk. O. Saveli on Valgetähe kolmanda klassi ordeni kavaler (1989).

2009. aastal valiti O. Saveli ülikooli Aasta Vilist­laseks ja 2013. aastal Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi auliikmeks.

Juba enne 70-ndat sünnipäeva oli O. Savelil mitu medalit veteranide maailma meistrivõistlustelt ja Eesti meistrivõistlustelt võrkpallis. 2010. aastal lisandus kuldmedal võrkpalliklubide maailmameistrivõistlustel Tamperes ja 2012. aastal hõbemedal võrkpalliklubide rahvusvahelisel võistlusel Tamperes Eesti veteranide 75+ meeskonnas.

1985. aastal tulid Olev ja Miina Saveli seenioride standardtantsude C-klassi meistriteks. Aastatel 1991–1995 oli O. Saveli Eesti Võistlustantsu Liidu presi­dent. Tema nimi on ka Tartu üliõpilaskoori auliikmete nimekirjas.

Enamus inimesi, kes Olev Savelit tunnevad, sh ajakirjanikud, kes on teda intervjueerinud, imetlevad tema raudset järjekindlust ja vitaalsust ning imestavad, kuidas üks soliidses eas akadeemiline mees on kõigega otsekui mängleva kergusega toime tulnud.

Arvatavasti on kõiges suur osa tema vanematel, Lydia ja Rudolf Savelil, kelle perre ta 26. novembril 1938 esimese lapsena sündis. Nendelt sai ta kaasa töökuse, ärksa meele ja teadmishimu. Olev Saveli energilisus avaldub heteroosiefektina, mis kestab kogu elu (loomakasvatajad teavad, et tavaliselt kestab see ainul 1–2 aastat). O. Saveli reipuse ja tasakaalu üheks allikaks on tema perekond. Kaks nädalat enne EPA cum laude lõpetamist (1962) abiellus ta oma kursuse­õe ja tantsupartner Miinaga. Neil on tütar, poeg ja neli lapselast. O. Saveli on ise öelnud, et tema elus ja edus on peamine olnud tahe, kohusetunne ja mõistev pere, sest kirjatöö jaoks on kõige viljakam õhkkond olnud kodus.

O. Saveli on alati hinnanud ja austanud oma kolleege. Üheks tõestuseks oli tema poolt 2009. aastal organiseeritud ja läbiviidud oma nö akadeemilise isa, akadeemik professor Aarne Punga meenutuspäev, kus osalesid endised ja praegused kolleegid ning Aarne Punga poeg oma perega. Ei unustanud ta meenutamast Adolf Mölderit tema 100-ndal sünniaastapäeval 2012. aastal.

O. Saveli suhtumist iseloomustab ka see, kui ta Tori Hobusekasvanduse 150 aasta juubelipeol kinkis kasvanduse hobustele ämbritäie kaeru, samal aja kui kantsler vabandas, minister andis lubadusi ning riigi­kogu liikmele meenus lapsepõlv.

O. Savelil on trükis ilmunud ligi 1000 artiklit; viimase viie aasta (2009–2013) jooksul on ta kirju­tanud 6 teaduspublikatsiooni, 51 populaarteaduslikku artiklit, 18 referaati ja 15 kroonika-artiklit, osalenud üksikväljaannete (42) sh ajakirja Tõuloomakasvatus toimetamisel, esinenud loomakasvatuse ja tõuaretuse­ga seotud üritustel (92), korraldanud konverentse, seminare ja nõupidamisi (46). Esinemiste teemad hõlmavad erinevate veise- ja hobusetõugude hindamist, erinevate loomaliikide (veiste, hobuste, lammaste, sigade, kitsede) tõuaretust, tõuaretuse seisu ja loomakasvatuse arengusuundi Eestis, samuti mahe­veisekasvatust. O. Saveli on "nakatanud" konkursi­pisikuga ka eesti lihaveisekasvatajad ja ta on kindel, et tõuloomade konkursside korraldamine on aretustöö taseme peegel.

2011. aastal ilmus tema koostatud ja saksa keelest eesti keelde tõlgitud ülikooliõpik Loomakasvatus (582 lk).

Anne Lüpsik