Mis, kes, milleks?
Mis on APS (Akadeemiline Põllumajanduse Selts)?
APS (aastatel 1920–1940 Akadeemiline Põllumajanduslik Selts) on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi I aastapäevakonverentsiga samal päeval, 9. aprillil 1989 taasasutatud mittetulundusühing, mille eesmärgiks on kaasa aidata Eesti maaelu, põllumajanduse ja eriti- põllumajandusteaduse arengule. Loomulikult esindab ta oma liikmete huve ja õigusi kõigis instantsides. Põhilisteks tegevusvormideks on konverentsid ja ajakirja Agraarteadus ning muude trükiste väljaandmine. Peale selle korraldame näitusi, konkursse, loenguid, õppereise ja rahvusvahelisi koostööprojekte ning sõlmime sidemeid. Kuigi APS ei ole poliitiline organisatsioon, osaleme siiski põllumajandust ja maaelu mõjutavate seaduseelnõude ja riiklike projektide aruteludel ning teeme ettepanekuid.
Kes on APS-i liikmed?
APS-i liht-ja auliikmeskonda kuulub kokku on ligi 300 inimest. Need on teaduskraadiga inimesed üle Eesti, põhiliselt küll Eesti Maaülikooli, aga ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi, Saku Maaviljelusinstituudi jpt asutuste töötajad. Meie auliikmed on: mitmete ülikoolide audoktor president Arnold Rüütel, emeriitprofessorid Jüri Kuum, Harald Tikk, Karl Annuk, Meinhard Karelson, Vambola Veinla, Ants Ilus, Kaarel Tarandi jpt. APS-i aupresident on emeriitprofessor Olev Saveli.
Suurema osa liikmeskonnast moodustavad endise VAK-i kinnitustega põllumajandusteaduste kandidaadid (nüüd PhD) ja teadusdoktorid (Dr Agr Sc) ning alates 1990. algusest ka mõned teadusmagistrid (MSc). Umbes 60% liikmeskonnast on tegevad õppe-ja teadustööl, teised on väljateenitud puhkusel või emeriidistaatuses professoritena. Möödunud aasta sügistalvel tuligi APS-il seista oma emeriitdotsentide staatuse eest ning koguda allkirju ja saata arvamusi Riigikogu komisjonide ja fraktsioonide esimeestele, haridus- ja teadus- ning rahandusministrile, Rektorite Nõukogule ning isegi Vabariigi Presidendile, et täidetaks ülikooliseadust, mis puudutab emeriitdotsendi staatust.
5 aastat tagasi loobuti alla 35-aastastelt teadlastelt 1000-kroonise liikmemaksu nõudest ning korraldati neile eraldi konverents, lisaks sellele on nad igal aastal moodustanud oma toimkonna.
Iga aasta aprillikuu esimesel kolmapäeval toimub APS-i aastakonverents (4. aprillil 2007 oli juba XII), kus plenaaristungil räägitakse üldisematel teemadel, erialatoimkondades ja noortetoimkonnas juba konkreetsemate uurimustega mitme põlve teadlaste poolt. Kuigi teadustöö on nii kodus kui ka rahvusvaheliselt väga sügavalt spetsialiseerunud, on kasvõi kordki aastas vaja laiemalt harida üksühte ning meenutada meie eelnevaid suurmehi.
Peale auliikme nimetamist on igal aastal üldkogul ka elutööpreemia ning noortepreemiate väljakuulutamine. Käesoleval kevadel sai elutööpreemia Polli Aiandusinstituudi kauaaegne sordiaretaja Kalju Kask, aastapreemia anti EMÜ professorile, APS-i asepresidendile Rein Viiraltile ning Saku teadlasele Uno Tammele. Kahjuks ei peetud noortepreemia vääriliseks ühtegi nominenti.
Väärtustame traditsioone
Oleme ausse tõstnud põllumeeste rohelise värvi. Taastasime endiste EPA mütside kandmise traditsiooni.
Viimasel 5 aastal on aastakonverentsi päev lõppenud piduliku koosviibimisega erinevates Tartu tudengikorporatsioonides. Viimati olime Fraternitas Esticas (vahepeal Tartu televisioonistuudio).
Hävimisohus on ühe esimese nimekaima põllumajandusteadlase, Königsbergi ülikoolis õppinud ning 1911. a doktorikraadi omandanud sordiaretaja ja Põllutöölehe 1906/1907 asutanud Aleksander Eisenschmidti kultuuriväärtusega perekonnamonument Tartus Puiestee tänava kalmistul. Samuti oleks vaja jäädvustada lähiaastatel lahkunud mitmete nimekate põllumajandusteadlaste-õppejõudude skulptuurid või nende koondpark.
APS-i põhiülesandeks on meie ainukese eesti-ingliskeelse teadusajakirja Agraarteadus väljaandmine.
Viis aastat tagasi rünnati meid eesti keele pärast. Mõned "jõud" pidasid ainuvõimalikuks vaid inglise keelt. Kuid mis oleks saanud edasi? Meie esiisad, kes olid oma hariduse saanud saksa ja vene keeles, lõid 1919. a rahvuskeelse ülikooli, võtsid kasutusele eestikeelse (teadus)sõnavara, lõid terminoloogia jne. Nüüd aga ei osata mõnedel erialadel (näiteks geneetika vms) ennast eesti keeles väljendada. Kes on süüdi? Eks ikka selle valdkonna esindajad ise. Rõõm on tõdeda, et need tuulelipud on nüüd ka ise hakanud eesti teaduskeele ümber häälitsema. Kahe keele paralleelne esitamine samas numbris on väikese riigi piiratud ressursi ja maksimaalse tulemi optimaalne resultaat. Vastavalt uutele nõudmistele ja tänu uuele toimetuskolleegiumile tõstsime Agraarteaduse rahvusvaheliste eelretsenseeritavate teadusajakirjade reale (1–3). Loodame, et ka ärksamad tegevpõllumehed saavad aega vähemasti eestikeelset osa oma ettevõtmistes ära kasutada.
APS-is on valminud ja trükitud põhjalikud ajaloolised teosed, nagu "Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos" I osa (kuni 1918 aastani) ja II osa (1918–1940). Taotlesime raha ka III osa (1940 kuni tänapäev) väljaandmiseks, kuid materiaalsete vahendite vähesuse tõttu oleme sellest saanud teostada vaid mõned peatükid. Ka esimesed osad said teoks tänu tollase Eesti Põllumajandusülikooli ja talupidajatest sponsorite abiga. Peale üksikisiku ja allasutuse liikmemaksu (i 1000 krooni), oleme hankinud raha Põllumajandusministeeriumist, MES-ist jm projektidest.
APS ei ole tivoli, kuid oma liikmetele oleme iga aasta korraldanud 3–4 õppeekskursiooni, mille oleme ühitanud mõne seminari või regionaalpoliitilise teemaga. Oleme teinud kodumaise toiduainetetööstuse seminari AS-s Pere Leib, ühistu E-piim Põltsamaa juustutsehhis, AS-s Silmet, mitmes lihatööstuses jm. Vaadelnud on Järvselja ürgmetsa ning Peipsi kalandust. Enim külastatud on Viru-, Võru-, Valga-, Tartu- ja Jõgevamaad – tutvutud Peipsi ääre kultuuri omapära ning viimasel jõulueelsel külastusel Võrumaale sai nähtud endise Linda kolhoosi kanalatest ümberehitatud diivanivabrikut.
Suvised ekskursioonid on viinud meid põhiliselt Läti- ja Leedumaa instituutide kolleegide katsepõldudele ja lautadesse. Käisime koguni Esto päevadel Riias 2 aastat tagasi. Lätlased jätsid mullu mitmel korral vastukülaskäigule Ruhnu tulemata, lõpuks piirdusid paari päevaga Saaremaal.
Näiteks möödunud aastal jõudsime Leedu külaskäigul isegi Poolamaale Punski piirkonda, mis 1920. a inkorporeeriti Poola koosseisu. See, põhiliselt (80%) leedukatega asustatud ala on suuresti aktiivsem kui ülejäänud Poola. Leedulaste talud on suuremad (seal ei ole kunagi olnud kolhoose-, on keskmiselt 24 ha – Poola keskmine vaid 16 ha) on isegi 120–140 ha suuruseid talusid. Sealsed leedukad on säilitanud omakeelsed keskkoolid, kirikud, seltsid jms. Peale II maailmasõda said sealsed kõik talud esimestena Poolas telefoni, ollakse aktiivsed rahvusvahelistes ja nn europrojektides. Noored aga tahavad millegipärast Leetu tagasi, alul õppima, hiljem aga päriseks.
Käsikäes Põhjamaade jt naabritega
APS-il on ametlik koostööleping Läti Põllu-ja Metsandusakadeemiaga, seetõttu oleme nendega tihedamas kontaktis, kuid teadustöö saab olla vaid tihedas lõimumises kõikide kolleegidega. Eriti silmapaistev on koostöö NJF-iga (Põhjamaade Põllumajandusteadlaste Assotsiatsioon). Viis Põhjamaad ja 3 Balti riiki on eriti viimasel kahel aastal käinud käsikäes. Eestis on juba 45 NJF-i liiget, kellest enamik ühtlasi ka APS-i liikmed. NJF-i liikmetest teadlastel on seminaridest osavõtumaks tunduvalt odavam jm soodustused. Möödunud aastal toimus mulla ja keskkonnakaitse (I sektsiooni) seminar Tartus hotellis London, tänavu toimub 24.–25. mail Pärnus Baltimaade XIII aretus-ja geneetikaalane konverents, mis samuti on NJF-i koostööseminaride nimekirjas (V sektsioon, kokku on NJF-is 8 sektsiooni). Eestisse oleme planeerinud lähimas tulevikus nn külmlautade seminari jms. Kuna NJF-i teadlaste liikmemaksudest märksa suurema panuse annavad Põhjamaad, siis tulevikus oodatakse seda panust ka Balti riikidest.
Eesti tänab oma koostööpartnereid. APS-i esildisel sai möödunud aastal meie Valgetähe IV järgu ordeni Läti Põllumajandusülikooli endine prorektor, mitmete metsa- ja puidutööstusalaste teadus- ja koostööprojektide vedaja, eesti soost Läti emeriitprofessor Henn Tuherm. Käesoleval aastal sai APS-i ettepanekul Maarjamaa risti V järgu NJF-i peasekretär Tord-Ingmar Eriksson, kes on alustanud koostööprojekti juba 1989. a "Family Farms for Estonia", aidanud läbi viia ja finantseerida eestlaste mitme tasandi koolitusi, lõpetades doktorikoolitusega.