Söötmise mõju
Söötmisstressi all mõeldakse vähest söötmist, mis ei vasta looma vajadustele, tasakaalustamata keemilise koostisega sööta või riknemistunnustega sööta. Olenevalt sööda koostisest võib ühe söödakomponendi üleküllus teise vajadust leevendada või süvendada. Energiarikas söödaratsioon vähendab valgu tarvet. Ülemäärane valgusisaldus energiadefitsiidi korral põhjustab ainevahetushäireid. Normaalseks füsioloogiliseks tegevuseks peab sööt sisaldama piisavalt toit-, kiud- ja ballastaineid, et tagada seedetrakti motoorika ning mikrofloora.
Söötmisstress tekib ratsiooni järsu muutuse, söötmisrežiimi rikkumise korral. Tapasigade puhul on lühikeste transpordikauguste korral võimalik söötmisstressi viia minimaalseks võttes arvesse tõenäolist tapmise aega.
Sead on monogastrilised loomad ja sellest tulenevalt kantakse paljud söödaratsiooni komponendid kiiresti lihas- ja rasvkoesse, mis hiljem mõjutavad sealiha kvaliteeti. Kvaliteet sõltub rasvhapete koostisest ratsioonis, vitamiinide ja mineraalainete koostisest, see on vitamiini E lisamisest ja komponentidest, mis tekitavad kõrvalmaitset nagu kalajahu.
Video. Võõrdepõrsaste söötmine lisasöödaga (A. Tänavots)
Katseandmetel saab söötmisega muuta lihase glükogeeni sisaldust tapmise ajal ja sellega mõjutada pH taseme alanemist ning võimalik ka, et sealiha tehnoloogilist kvaliteeti (Rosenvold jt., 2001).
Saharoosi ja teiste seeduvate karbohüdraatide (suhkrute) rikaste söötade söötmine mõni päev enne tapmist võib põhjustada lihaste glükogeeni sisalduse suurenemist ja seega vähendada pH24 väärtust. Sellega väheneb tiheda, kuiva liha (DFD) tekke tõenäosus. Fernandez jt., (1992) näitasid, et ülalmainitud uuringutel on lühiajaline mõju, kuna öine paastumine kõrvaldab suhkru söötmise mõju.
Pethick jt. (1997) märkis oma ülevaates - lihakvaliteediga manipuleerimine läbi söötmise-, et DFD esinemissagedus väheneb, PSE liha esinemissagedus suureneb, eriti halotaangeeni kandjatel, kui rakendatakse suhkrurikaste söötade söötmist.
Sealiha toiteväärtust on võimalik parandada läbi õige söötmisstrateegia ilma et mõjutataks lipiidide oksüdatsiooni ebasoodsalt.
Sööda rasvaallikad koosnevad peamiselt loomsest rasvast (esineb rohkem küllastunud rasvu) või taimsest rasvast (rohkem mitteküllastunud rasvu)
Selline vahe võib mõjutada sealiha rasva kvaliteeti. Loomse rasva söötmine nuuma lõpus tõstab sealiha rasva tahkust (Warnants jt., 1999).
Viimastel aastate tähelepanu koondumine sööda lipiidide mõjudele, on suurendanud huvi spetsiifiliste või oluliste rasvhapete nagu linoolhappe vastu. Linoolhape parandab sigade jõudlust ja vähendab rasva ja seljapeki moodustumist ning suurendab tailiha osatähtsust (Quinn jt., 2000a; O'Quinn jt., 2000b; Ostrowska jt., 1999; Swan jt., 2001; Thiel-Cooper jt., 2001; Wiegand jt, 2001).
Lihakvaliteedi seisukohalt suurendab linoolhape lihastes, rasvkoes ja lihasesiseses rasvas küllastunud/küllastamatute rasvade suhet ning parandab kõhurasva tahkust (Dugan jt., 1999; Eggert jt., 2001)