Tumedapealised lihalambatõud
Suffolki tõug
... on pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn. dauni tõuks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel 
oksfordauni (Oxford Down), 
hämpširi (Hampshire), 
dorsetdauni (Dorset Down) ja 
sautdauni (South Down) tõugu lambaid. Dauni tõu puhul kasutatakse ristamisel eelkõige isasloomi, et saada väga kvaliteetse lihaga tallesid. Suurbritannias kasutatakse ristamistel kõige enam suffolki tõugu isasloomi. Suffolki lambaid kasvatatakse igasugustes tingimustes, nii mäestikes kui tasandikel, nii et tegemist on väga vastupidavate loomadega.
Suffolki tõug on saadud 19. sajandi alguses sautdauni (South Down) jäärade ja 
sarvilise norfolki tõugu uttede ristamisel ning tunnustati 1810. aastal. Norfolki tõugu mustapealised lambad olid väga vastupidavad, keda kasvatati tuulise ja külma kliimaga Inglismaa kaguosas.(Norfolk Horned)
Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113–150 kg), uted 80–110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30–36 µm, pikkus 7–8 cm, villatoodang 2,5–3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära.
Suffolk (U. Sellis)
Oksfordauni (Oxford Down)
... tõu aretus algas 1830. a. Inglismaal Oxfordi krahvkonnas hämpširi (Hampshire) uttede ja pikavillaliste 
kotsvoldi jäärade ristamisega. Inglismaa Põllumajanduse Kuninglik Liit tunnistas oksfordauni (Oxford Down) lambatõu iseseisvaks tõuks 1862. a ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a.
oksfordauni (Oxford Down) tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge Suurbritannias ning tõujäärasid kasutatakse isastõugudena laialdaselt ristamisel (British Sheep, 1992). Isaloomade kasutamisel päranduvad järglastele hästi edasi head lihavormid, kasvukiirus ja neid võib kasvatada nii niisketes kui külmades ilmastikutingimustes. Oksfordauni (Oxford Down) lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. 1992. a oli oksfordauni (Oxford Down) uttede kehamass Suurbritannia jõudluskontrollikarjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,5–4,5 kg, villapeenus 31–33 µm (50 
Bradfordi kvaliteeti
).Oksfordauni (Oxford Down) jäärade kasutamise kohta Eestis korraldati 1993. a ja 1994.a. katsed Aravete OÜ 
eesti tumedapealiste lammaste tõufarmis (Lobanov, Piirsalu, 1996). Katsetest selgus, et oksfordauni (Oxford Down) jääradega paaritatud eesti tumedapealiste uttede keskmine viljakus oli 13,5% võrra suurem kui eesti tumedapealiste lammaste puhasaretuse korral. Samuti suutsid oksfordauni (Oxford Down) jääradega paaritatud uted üles kasvatada rohkem tallesid ning tallede võõrutusmass poeginud ute kohta oli 25% võrra suurem. Kasvukiiruses oksfordauni (Oxford Down) ristandtalled puhtatõulisi eesti tumedapealisi eakaaslasi ei ületanud. Tartu Lihakombinaadis korraldatud kontrolltapmine näitas, et oksfordauni (Oxford Down) ristandtallede lihakehad sisaldasid rohkem tailiha ja vähem rasva. Nii oli oksfordauni (Oxford Down) jäärtallede poolrümpades keskmiselt 66% tailiha ja 12% rasva, puhtatõulistel eesti tumedapealistel eakaaslastel vastavalt 60 ja 16%. Nahaaluse rasvkoe paksus seljal oli oksfordauni (Oxford Down) pooleverestel jäärtalledel 3,5 mm ning eesti tumedapealistel jäärtalledel 5,7 mm.
Taanist ostetud oksfordauni (Oxford Down) jäärade negatiivseks küljeks tuleb pidada suhteliselt jämedat villa (38 µm) ja tumedate villakarvade esinemist järglaste villakus. Mõnedele aretajatele ei meeldi see, et oksfordauni (Oxford Down) lammastel on pea ja jalad villaga kaetud, mistõttu nende pügamiseks kulub veidi enam aega.
Oksforddaun (Oxford Down)
(P. Piirsalu)