Ajalugu
Eesti tumedapealise ja
eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu.
Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast W. Friebe poolt (Eesti ja Liivimaa statistiline ja ökonoomiline aastaraamat, 1794), kes kirjutas, et Baltimaadel peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga lambaid, kelle jääradel olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid. Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhja–lühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks
eesti tumedapealise ja
eesti valgepealise lambatõu kujundamisele.
Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja
eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi:
- kohalike jämevillaliste
maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega;
- peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel;
- lihalammaste kasvatamise periood 19. sajandi teisel poolel;
- kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.–1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926. a
eesti tumedapealise ja
eesti valgepealine lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.
Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima
meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840. a oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ja peenvilla ning
maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas
meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid
meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid –
sautdauni (South Down),
hämpširi (Hampshire),
oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja–Saksamaalt
romni marsi (Romney Marsh) lambaid.
Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretär–eriteadlaseks.
Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. a kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23
šropširi (Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil
eesti maalammast. Seega
eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid
eesti maalammas ja
šropširi (Shropshire) lihalambatõug. 1934. a toodi 19
šropširi (Shropshire) lammast veel Inglismaalt, 1935. a 36
šropširi (Shropshire) Rootsist ja 1936. a 45
šropširit (Shropshire) Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40 000–50 000 eesti kohalikku
maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle
šropširi (Shropshire) ja
eesti maalammaste ristandeid kutsuti
šropširi (Shropshire) lammasteks (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).



- Šropširi A ossa märgiti 141 jäära ja 179 utte, neist välismaalt imporditud 51 jäära ja 46 utte ning B ossa 73 Eestis aretatud jäära ja 161 utte.
- Ševioti A osa sisaldas andmeid 100 jäära ja 177 ute kohta, sealhulgas välismaalt imporditud 24 jäära ja 50 ute kohta ja B ossa kanti mittetäieliku põlvnemisega segaverd
ševioti (Cheviot) lambad. Ševioti B ossa oli märgitud üksnes Eestis aretatud 12
ševioti (Cheviot) jäära ja 34
ševioti (Cheviot) ute andmed (Piirsalu, 2000).
Karusnahalammaste jaostu - trükitud andmeid raamatus ei ole.
Märgiti ära, et Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna need tunnustust ei olnud leidnud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).
1945.a. tõuloomade loenduse andmeil oli Eestis 49 000 šropširi (Shropshire) ja 26 000
ševioti (Cheviot) tõulammast ehk 31% lammaste üldarvust. 1958. a tunnustati
eesti tumedapealine lambatõug ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.
Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. a kui alustati inglise päritoluga
ševioti (Cheviot) tõugu lammaste kasutamist
eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. a üks
ševioti (Cheviot) jäär ja kaks utte Rootsist, 1934. a 72
ševioti (Cheviot) Inglismaalt ja 1935. a 36
ševioti (Cheviot) lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades
eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti
ševioti (Cheviot) lammasteks ja kellest kujundati välja
eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati samuti 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Seega
eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid
eesti maalammas ja
ševioti (Cheviot) lihalambatõug.
Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja
valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö kordineerijaks Eesti Liha-Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992. aastani (Piirsalu, 2003). 1990. a taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste hindamine, tõukarjade hindamine, tõuraamatute pidamine, uute parandajate tõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine
eesti tumedapealiste ja
eesti valgepealiste lambatõugude parandamisel.
Kõrvuti puhasaretusega on pidevalt kasutatud eesti tumedapealite ja
eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi tõsta.
Tänapäeval on välja jõutud lammaste aretusväärtuste hindamiseni e. tõelise geneetilise väärtuse määramiseni.