Arhiiv

Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ajaloopäev -
professor Elmar Halleri sünnist 110 aastat

Toimub kolmapäeval, 22. novembril maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi raamatukogus (Fr.R. Kreutzwaldi 5-D178) algusega kell 16.00

Päevakavas

• Seltsi presidendi avasõnad
• Jaan Kuht, Eesti Maaülikool, APS - Meenutusi professor Elmar Hallerist
• Lembit Karu, Eesti Põllumajandusmuuseum - Materjale professor Elmar Halleri kohta Eesti Põllumajandusmuuseumi kogudes
• Kristjan Haller - Avaldamata lugusid isast

Palume registreerida e-postiaadressil: heli.kiiman@emu.ee

Professor Elmar Haller (22.11.1907–15.01.1985) sündis Võrumaal Linnamäe vallas Proosu talus kuuelapselises peres neljanda lapsena. Elmar hakkas varakult huvi tundma raamatute vastu, lugeda oskas ta viie- ja kirjutada kuueaastaselt. Ta õppis Linnamäe vallakoolis 1916–1921, lõpetas Võru Poeglaste Eragümnaasiumi mais 1928. Samal aasta suvel käis Elmar leeris Urvaste luterlikus koguduses. Järgnes üheksa kuud sundajateenistust Võru 7. üksikjalaväe pataljonis ning paar aastat töö isatalus (EAA f 1769, n 1, s 97).

1930. aasta sügisel astus ta Tartu Ülikooli põllumajandust õppima, taskus 100 krooni raha. Elmar õppis nii hästi, et ta vabastati õppemaksust ning sai stipendiumi – Bergmanni abiraha (EAA f 2105, n 1, s 237).

Õpingud Tartu Ülikoolis lõpetas Elmar Haller veebruaris 1935, omandades agronoomi kutse. Kuid juba alates 1. maist 1934 asus Elmar Haller tööle Kuusiku Riigi Põllutöö Katsejaama assistendi-praktikandina. Laienenud ja süvenenud teadustegevuse tõttu nimetati 1939 Kuusiku katsejaam Riigi Põllumajanduse Uurimise ja Katseinstituudiks.

1939 käis Elmar Haller end täiendamas välismaal, olles kuus kuud Taanis, Rootsis ja Soomes. Rootsis täiendas ta end spektraalanalüüsi alal, tegi omal algatusel väikese reisi Põhja-Norrasse Narviki. Taanis tutvus ta põhjalikumalt mikroelementide tähtsuse uurimisega taimede toitumisel, mida oli sel ajal Taanis juba võrdlemisi põhjalikult uuritud. Soomes töötas ta pikemat aega prof A. Virtaneni juures steriilkultuuride alal (EPM 1077:448).

1940 järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal määrati Elmar Haller Kamara riigimõisa varadel loodud Abja sovhoosi direktori töökohale, kust ta vabanes sama aasta septembris.
Augustist 1945 kuni jaanuarini 1947 oli Elmar Haller Kuusikul instituudi taimekasvatuse osakonna juhataja ning kohakaasluse alusel vanemõpetaja Tartu Riikliku Ülikooli taimekasvatuse kateedris (ERA f 75M, n 1, s 5053).

1948. aasta sügisel, pool aastat enne teist küüditamist, ei heidutanud ega kõigutanud Elmar Hallerit NSVL-s alanud "teaduse puhastus", ehk nn "bioloogide sõda". Ta seisis Lõssenko, Maltsevi ja muude kodumaa põllumajandusoludele sobimatute ideede leviku vastu Eestis (Kuht, 2007). Elmar Haller kaitses 19. detsembril 1947 Tartu Riikliku Ülikooli aulas ülikooli nõukogu ees kandidaadiväitekirja "Suviteraviljade külviaegade valik seoses looduslikkude võimalustega ja selle tähtsus viljade saakidele ning umbrohutõrjele erinevatel mullaliikidel Eestis".

1958 valiti konkursi korras ja alates 1. septembrist samal aastal asus Elmar Haller tööle Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) maaviljeluse kateedri juhataja kohale, kus jätkus tema viljakas teaduslik-, katse- ja õppetöö. Siin viis ta koos väikesearvulise grupi kaastöötajatega aastatel 1955–1965 läbi suuremahulise uurimistöö, mis koosnes 65 põldkatsest, 18 vegetatsioonikatsest ja 17 tootmiskatsest. Uurimistöö analüütilise osa tarbeks tehti 12 500 analüüsi, sealhulgas 1500 biokeemilist (Lepajõe, 1997). Nende põhjal kaitses Elmar Haller 1967. aastal doktoritöö "Idanemiskeskkonna mõju põllukultuuride saagi kujunemisele". Töö ilmus trükis (Haller, 1969), milles ta ise võtab oma uurimistöö tulemused kokku nii: "Põllukultuuride (mesika, lutserni, suviteraviljade, hübriidkaalika) saakide sõltumine idanemiskeskkonna tingimustest, olles heas kooskõlas idanemisfaasis ilmnevate taime füsioloogiliste ja biokeemiliste näitajatega ning anatoomiliste muutustega, on üldbioloogiline seaduspärasus."

Elmar Haller uuris ja seostas idanemisfaasiga ka teisi kasvutegureid, nagu idanemisaegne mulla temperatuuri-, vee- ja õhu- ning toiterežiim, mille põhjal ta annab rahuldava vastuse küsimusele, miks viljasaagid ühel või teisel põllul aastate kaupa laias ulatuses kõiguvad. Põhjus peitub enamasti seemnete idanemiskeskkonna tingimuste ja tegurite erinevuses kogu põllul, mis avaldab olulist mõju taimede kasvule ja arengule, seega saagi suurusele.

Doktoritöö kaitsmise järel oli Elmar Haller 1970.–1980. aastatel idanemiskeskkonna uurimisel jõudnud süvaprobleemideni, et välja selgitada taime elus asetleidvad arengud või muutused raku ja molekuli tasandil, mis pakkus huvi idanemiskeskkonna teooria lahtimõtestamisel taime rakus toimuvatest füüsikalis-keemilistest nähtustest, muutustest jne.

Niimoodi idanemiskeskkonna mõju edasi uurides saavutas Elmar Haller sel alal rahvusvahelise tunnustuse, kuna tal õnnestus avaldada ajakirjas Experimental Agriculture 1983. ja 1984. aastal 2 artiklit (Haller 1983, 1984).

Elmar Haller sai tuntuks eelkõige taimede idanemiskeskkonna teooria loojana. Halleri teooria on oluline maaviljelusteaduse saavutus Eesti ja maailma ulatuses, olles Justus von Liebigi teooria – taimede mineraalsest toitumisest – üks jõulisim ja eriti süvitsi edasiarendus 20. sajandi teisel poolel.

Elmar Hallerit autasustati korduvalt aukirjadega, 1966 anti talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus, ta kuulus paljudesse teadusalastesse nõukogudesse, ühingutesse.

A. Joandi