Arhiiv

Kolmapäeval, 30. märtsil kell 16.15 toimub Tehnikamaja (Kreutzwaldi 56) ruumis 109 seltsi ettekandekoosolek, kus EMÜ doktorant Raivo Kalle kõneleb teemal "Kuidas saarlased tajuvad looduskeskkonna muutust". Ettekandes antakse ülevaate kuidas inimesed tajuvad oma elueal looduskeskkonna muutust ja kuidas nad seda kirjeldavad. 

Info ja registreerimine seltsi sekretäri juures - heli.kiiman@emu.ee 

Lisainfo

20. sajandi teine pool on kaasa toonud Eestis keskkonnamuutused mis on olnud kiiremad kui eelnevatel sajanditel ja seepärast võivad eakamad inimesed kõnekäändu "meie ajal oli rohi rohelisem ja taevas sinisem" öelda ja mõelda nii kaudselt kui ka otsesõnu, sest nad on oma kogemustega seda muutust märganud. Saaremaal ei ole muutused olnud nii kiired ja seal säilis oma väheviljakate muldade tõttu ekstensiivpõllumajandusele iseloomulikud maastikud tunduvalt kauem kui mujal, seepärast intensiivpõllu- ja metsamajandusele üleminek oli suuremaid maastiku ilme mõjutajaid, sest puuduvad seal ju maavarad, millede kaevandamine on endaga kaasa toonud mõnedes Eesti piirkondads järsud pöördumatud muutused.
2014 ja 2015 aasta suvedel korraldasime koos kolleegi Renata Sõukandiga Saaremaale etnobotaanilised ja etnoökoloogilised ekspeditsioonid, mille raames kaardisatasime looduslike liikide ja traditsiooniliste maastikuvormide kasutamise - heinaniitmine, karjatamine, korilus, ravim- ja toidutaimede kogumine, sauna- ja söödavihtade tegemine, põlispuude kasutamine mereliiklusmärkidena jne. Valimi moodustasid üle 60 aastased püsivalt Saaremaal elanud peaaegu võrdselt nii mehi kui naisi. Võib öelda, et keskkonna muutusi anti edasi nii liikide kadumisega näiteks: a) köömneid kaovad tänu nii metssigade suurenenud arvukuse, kes juurikaid söövad, kui ka teede äärte niitmine, mis ei lase seemnetel valmida; b) nõmm-liivatee kaob, sest metsamajand istutas kasvukohaks olnud liivikule männimetsa peale; c) mets-õunapuu kadumine loodusest hübridiseerumise tõttu aed-õunapuuga, kusjuures hübriidid selgelt eristatavad ka nime tasemel - poolikud; d) sarapuude ja söödavate marjapõõsaste ümbrusest kadumine metsakarjamaade kinnikasvamise tõttu; jne. Korduvalt öeldi, et taimed on kadunud siis ka kasutus on nüüd kadunud. Edasi anti ka vaatelisi muutusi, näiteks: a) "varem nägin siit Nasvale"; b) "metsad on räsaks muutunud"; c) "siin oli enne kõik üks lage liiv"; d) "enne polnud siin üldse puid, nüüd on kõik leppa täis kasvand"; jne. Suurim kommunikatsiooniline muutus on toimunud põlispuudest meremärkidega, sest nad pole enam aktiivses kasutuses ja nendest pole nooremale põlvkonnale räägitud kes ei pea neid enam olulisteks.
Ettekandes analüüsin kuidas toimub põliste saarlaste looduslike oludega kommunikatsioon nii varem kui täna, milliseid lahendusi või asendusi nad on kasutusse võtnud, kuidas läbi tänaste sarnasuste kirjeldatakse võõrale endist nt täna pügatud pärnad linnas nagu pügatud saarepuud varem looduses (lambasöödavihtadeks).