KODU   SISUKAART   PRINDI   ENGLISH Veebilehe RSS voog  

Akadeemiline Põllumajanduse Selts

Töötada kodumaa põllumajanduse tõstmise tähe all Eesti edumeelse põllumehe vaimus!

KODU > TERMINID > Ajaloost

APS 95

Aastalõpu koosviibimine

<< Detsember 2017 >>
E T K N R L P
  1 2 3Tartu APSi juriidiline asutamine 97 aastat
4 5 6 7 8 9 10
11 12 13 Aastalõpu koosviibimine 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30 31

Jaanuar 2018
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31  

Viimati uuendatud leht:
LIIKMED
Viimati uuendatud:
03. 12. 2017, 17:24
APS counter
PARTNER
AgriAdapt

Ajaloost

PÕLLUMAJANDUSLIKE OSKUSSÕNADE KUJUNEMISEST

Aimur Joandi
Agraarteadus 2011 * XXII * 1

Sissejuhatus

Võrreldes sajand kuni poolteist tagasi rahvasuus tarvitusel olnud tööja erialaseid sõnu ning mõisteid tänapäevastega, leiame kergesti, et kuigi tollased sõnad ja väljendid on nüüd täiesti vastuvõetamatud, püüti nendega väljendada enam-vähem samu mõtteid kui praegugi, samas tundub, justkui oleks keel arenenud rohkem, mõtlemine mitte samavõrd.

Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) soovitab 1876. aastal, seega 135 aastat tagasi, lisalehes Eesti Põllumees, mis hakkas ilmuma 1869, kalli kunstsõnniku ehk nüüdses pruugis mineraalväetise ostmise asemel suurendada hoolega olemasoleva laudasõnniku kogust, segades sellele hulka sammalt, saepuru, kuuseoksi, mättamulda, turvast, lupja, kõiksugu prügi, virtsa jmt ning sellega täita spetsiaalsed ’segasõnnikuhaugud’ (sõnnikuaugud), teha neile ümber müüritud seinad ja peale katused, st ehitada talude juurde korralikud vettpidavad sõnnikuhoidlad (Jannsen, 1876).

1866. aastal õpetab Jannsen kasutama kondija sarvejahu taimede väetisena (Jannsen 1866) ning 1871 tutvustab Belgia põllupidaja kogemusi orgaaniliste väetiste kogumisel ja säilitamisel (Jannsen 1871).

J. W. Jannseni ’Lüpsimasin’, Eesti Postimees 1873 nr 7, lk 103–104 (vt ka Joandi, 1990)
J. W. Jannseni ’Lüpsimasin’, Eesti Postimees 1873 nr 7, lk 103–104 (vt ka Joandi, 1990)

 

Jannsen kirjutas 1874. aastal Eesti Põllumehes pika ja põhjaliku artikli ’Justus von Liebig, põllumeeste häätegija’ (Jannsen 1874). See on nekroloog 1873. aasta aprillis lahkunud väärikale, ülemaailmselt tunnustatud teadusmehele. Liebigi õpetusele viitab Jannsen ka 1880. aastal artiklis ’Põllutöö produktid loomade ja taimeriigis’ (Jannsen, 1880).

Samas lisalehes, Eesti Põllumees 1880, ilmunud pikemas artiklis on juttu mineraalväetistest, mille juures Jannsen selgitab, et erinevad viljad nõuavad erinevaid muldi, kasvuja toitumistingimusi, sest ’mitmet sugu vili tarvitab nii mitmet sugu toitu mulla seest ning ei kasva ega sigine iga sugu vili mitte iga seltsi mulla ega põllu pääl, [---] ka siis mitte, kui küll kliima soe, põld rammus ja harimise töö tubliste tehtud on’ (Jannsen, 1880).

Jannsen kirjutab 7. juulil 1882 ilmuma hakanud Kündja esimeses numbris, artiklis ’Kunstlik põllurammutamine’ lämmastik ja fosforväetistest, nimetades neid vastavalt mädanik (Stickstoff) ja vosvorihapu, superfosfat.

Samas on tal jõutada = väetada, haridustaimed = kultuurtaimed ning kunstlik põllurammutamine, põllurammutamise katsed ning põld peab heas hariduseseisuses olema põld (muld) olgu hästi haritud.

Jannsen: Kunstlik põllu rammutamine teeb põllumehel võimalikuks, laudasõnnikut rohkendada, põldusi selle ehk teise haridusetaimega oma tahtmise järele täita, nõrke seemnid jõuutada ja veel muud. Ühe sõnaga, kunstlik põllurammutamine on see, et põllumullale seda taimetoitu antakse, miskast (millest) tal puudu on, et ta parajat leikust (lõikust) võiks anda.

See taimetoit, mis mulla seest iga leikuse ajal hulga kaupa väljakistakse ja sellepärast ikka jälle peab tagasiantud saama, on: vosvorihapu, mädanik ja kaali.

Esiotsa, kui kunstsõnnik pruugiks võeti, lootsivad mõned põllumehed, nüüd saame üsna ilma laudasõnnikuta läbi; aga niisugune lootus pettis neid peagi, nad pidivad ärapõlatud laudasõnnikut jälle hakkama au sees pidama. Kunstsõnnik peab, nagu öeldud, laudasõnnikut üksnes taimede toitmise juures aitama.’

Jannseni artikkel sellest, kuidas Belgia põllumehed sõnnikut kasutasid
Jannseni artikkel sellest, kuidas Belgia põllumehed sõnnikut kasutasid

’Aga missugust toitu põllumullal kõige enam puudu on, saab osav põllumees enese tähelepanemise läbi teada’ ja selle kohta annavad talle ’põllurammutamise katsed kõige paremat ja julgemat juhatust(Jannsen, 1882). Sõna kliima on jäänud püsima tänaseni, samuti piimaand, lüpsimasin jmt. Jannseni teatel olid lüpsimasinad 1873 müügil Riias – kolm rubla tükk (Jannsen, 1873; Jannsen, 1880; vt Joandi, 1990).

Uusi sobivaid oskussõnu, väljendusi pidi rohkesti välja mõtlema Carl Robert Jakobson (1841–1882) oma 1869 ilmunud kuulsa teose ’Teadus ja Seadus põllul’ koostamisel ja kirjutamisel. Arvatavasti kasutas Jakobson mainitud raamatu koostamiseks esimese eestlasest põllumajandusteadlase, Jenas 1840 doktorikraadi kaitsnud Jakob Johnsoni (1806–1865) saksakeelseid töid, sest miks muidu ta 16. juulil 1876 Tartu Põllumeeste Seltsi koosolekul ütles: ’...selle eest kõigepealt üht eesti õpetatud meest peame tänama, dr. Johnsoni, kelle kirjad küll saksa keeli on kirjutatud, aga siiski eesti rahva auks langevad.Jakobson võis isiklikult kohtuda Johnsoniga enne viimase surma 1865. aasta kevadel, alates aastast 1864, mil oli Peterburi I Eragümnaasiumi nooremate klasside saksa keele õpetaja (Põldmäe, 1985; Joandi, 2006).

Sada aastat tagasi puudus teaduskeel

Veidi üle saja aasta tagasi eestlased elasidki peamiselt maaelu ehk tegelesid põllumajandusega, näiteks 1881. aastal elas Eestis kokku 893,558 inimest, neist 86,7% maal ja 13,3% linnades (Talve, 2004).

Sajand tagasi ei olnud eestlastel veel ühtlast teaduslikku keelt, rääkimata põllumajanduslikust oskussõnavarast. Eri autorid kasutasid sama mõtte väljendamiseks erinevaid sõnu. Üldiselt kujunes eesti varasem sõnavara suurelt osalt rootsi ja ka taani keele mõjul (SpuhlRotalia, 1892), hiljem segunesid saksa ja soome keele laenud, olenevalt sellest, kes oli autor ja millise maa koolis ta oli õppinud, 1920. aastatel kujundati oskussõnu tugevasti saksa keele järgi, hiljem, Nõukogude ajal, oli vene keele mõju suurem jne.

Niisamuti otsis ja mõtles 19.–20. sajandi vahetusel rohkesti uusi, sobivaid sõnu välja rootsi, taani, saksa ja vene keelt valdav külakoolmeister ja rahva õpetaja, pikka aega Vormsi saarel rootslaste keskel elanud teenekas aianduse ja rahva üldise hariduse arendaja Jaan SpuhlRotalia (1859 Ridala–1916 Vormsi), kes 1905–1912 toimetas ja andis välja ajakirja Majapidaja ning muid tõlketöid, raamatuid ja trükiseid, nagu ‘Kodumaa marjad’ 1897.

Palju arendas oskuskeelt Hendrik Laasi (1862 Võtikvere–1919 Tartu) väljaantav nädalakiri Põllumees 1895–1912, kus kirjutasid ka tegelikud põllupidajad ise.

Märkimata ei saa jätta 20. sajandi esimesel veerandil aktiivselt tegutsenud esimest põllutööinstruktorit, Soomes Harju Põllutöökoolis 1898–1900 hariduse saanud Ado Johansoni (1874 Vastemõisa–1932 Tallinn), kes avaldas üle 20 õpperaamatu, brošüüri, nende seas ka ilukirjanduslikke tõlkeid, ligi 400 artiklit ajakirjanduses,

toimetas 1911–1918 ajakirja Talu, esines põllutöökursustel.

Oskuskeelt arendasid enne Esimest ja Teist maailmasõda rohkete kirjutiste ja esinemistega veel paljud põllumajandustegelased. Ühe esimese teadlasena tegutses agaralt kuni 1914. aasta õnnetu suveni agronoomiadoktor Aleksander Eisenschmidt (1876 Uderna v– 1914 Tartu), kes õppis 1903–1905 Köningsbergi Ülikoolis, kus ta 1911. aastal kaitses doktoriväitekirja ‘Väikepõllupidamisest Tartu maakonnas’, asutas 1906. aastal Tartus Põllutöölehe, mida neli aastat ise ka toimetas.

Jaan Hünerson (1882 Karksi–1942 Sosva, Sverdlovski oblast) alustas 1906–1907 Königsbergi Ülikoolis ja jätkas õpinguid 1907–1912 Bonnis Poppelsdorfi Põllumajandusakadeemias, lõpetades selle juures agronoomia, maaparanduse ja ühistegevuse erialad cand. agr. kraadiga, valiti Põllutöölehe toimetajaks 1914.

Palju kirjutas Jaan Mägi (1883 Tarvastu–1939 Elva), kes õppis aastatel 1904–1907 põllumajandust ja keemiat Riia Polütehnilises Instituudis, 1907–1910 Ljublini kubermangus (praegu Poola) Novoaleksandria Põllundusja Metsandusinstituudis ning omandas samas 1912 agronoomi diplomi, kutsuti Põllutöölehe toimetajaks 1910–1915, aastast 1919 TÜ erakorraline professor, kaitses samas 1924 doktoritöö ’Angeli kari Eestis, eriti tema eksterjöörilised omadused’, mida loetakse esimeseks TÜ-s kaitstud loomakasvatuse väitekirjaks, täiendas end korduvalt Soomes, Taanis, Saksamaal ja Rootsis, uuris peamiselt söötade toiteväärtust.

Teatavat mõju avaldas eesti põllumajandusliku sõnavara kujunemisele Sangaste krahv Friedrich Magnus von Berg, kes valiti 1929 Tartu Ülikooli esimeseks audoktoriks põllumajanduse alal, Berg õppis inglise-šoti sordiaretaja Patrick Shirreffi juures, saades suuresti just temalt innustuse sordiaretuseks. Shirreff tegeles nisu ja kaera aretusega ristamise teel, leides oma pikaajalise aretustöö tagajärjel kogu maailmas suure tunnustuse, olles sel alal pioneeriks. P. Shirreff sündis John Shirreffi ja Jessi Mylne’i kolmanda pojana 1791. aastal Haddingtonis ja suri elupõlise poissmehena 16. detsembril 1876. aastal.

Krahv Friedrich Berg valdas saksa, prantsuse, inglise ja muude keelte kõrval vabalt Lõuna-Eesti murrakut, pealegi kirjutas ta eesti keeles, näiteks kasutab ta 1930. aastal ühes oma artiklis sõna talinisu, kuid suvinisu murdeliselt suinisu (Berg, 1930; Pill, 1930).

Enne Esimest maailmasõda ehk nn tsaariajal arendasid põllumajanduslikku oskuskeelt avaldatud kirjatööde ja ka suuliste ettekannetega kursustel, koolides jm veel paljud tegelased, instruktorid ja kooliõpetajad.

Oskussõnade loomine muudeti kavakindlaks alates 1920

Pärast Esimest maailmasõda oli põllumajandusliku kõrgharidusega inimesi Eestis vaid paarikümne ringis, seega tundis meie kodumaa, äsja loodud noor riik, algusaastatel väga suurt puudust haritud põllumeestest. Nii loodi 1920. aastal Tartus rahvusülikooli juures Akadeemiline Põllumajanduslik Selts – lüh APS –, mis tegutses üliõpilaste arendamisega ning mille tegevuses võisid osaleda ka õppejõud ja vilistlased.

Üks esimesi tähtsaid ülesandeid oli põllumajanduslike oskussõnade loomine ja korrastamine, mida otsustati teha jõuliselt, sellesse tegevusse lülitusid otsekohe noored üliõpilased, mitmed tulevased teadlased, nagu 1934 agronoomiadoktor, 1960 professor Enn Terasmäe (aastani 1936 Nikolai Roosa, 1899 Kabala v Viljandimaa– 1990 Frankfort, Ontario prov), 1933 Tartus agronoomiamagistrija 1959 Uppsalas doktorikraadi kaitsnud Arnold Kivimäe (aastani 1934 Steinberg, 1908 Ann – 1988 Uppsala).

APS-i oskuskeeletoimkondi juhendasid ülikooli keeleteadlased, eeskätt Johannes Voldemar Veski (27.06. 1873 Kudina–28.03.1968 Tartu), APS-i president oli aastatel 1921–1944 dotsent Peeter Kõpp (1888 Kärstna– 1960 Chicago).

APS-i juurde moodustatud oskussõnade toimkond alustas tööd 1921. aasta sügissemestril. Lähtuti põhimõttest: ’ei tule mitte tarvitusele võtta liiga palju võõrakeelseid sõnu, eriti aga seal, kus võimalik oleks oma kohast eestipärasemat sõna leida.’

Esimese kahe aastaga jõuti kahekordsel lugemisel läbi arutada umbes 350 mõistet. Selleks peeti 31 töökoosolekut.

Kümme aastat hiljem, 1933. aastal märgiti, et APSilt on ilmunud mitu uut oskussõnastikku põllumajapidamise, aianduse, sordiaretuse ja taimekaitse alalt ning ilmumas on loomakasvatuse eksterjööriõpetuse ja põllumehe käsiraamatud. Niisiis oli võrdlemisi lühikese aja kestel ilmunud käsiraamatuid mahuga 2000 lehekülge. Samas täheldati, et üle viie aasta tagasi ilmunud raamatute keel tundub nüüd üsna kohmakas.

Arnold Kivimäe astus APS-i liikmeks 1926. aastal, ta oli tegev oskussõnade toimkonna sekretärina. Toimkonna istungid toimusid kord nädalas ja neist võttis osa keeleteadlane Johannes Voldemar Veski, samuti ülikooli vastava ala õppejõud ning vahetevahel ka üliõpilased. Ilmus kolm valimikku oskussõnu: loomade söötmise alalt ca 1300, aretuse ca 1700 ning koduloomade eksterjööri alalt ca 2000 sõna, seega kokku ca 5000 uut terminit. Valminud tööd avaldati kohe trükis, et uusi sõnu avalikult hinnata ja ruttu kasutusele võtta.

Arnold Kivimäe oma meenutuses 1983. aastal rõhutas, et APS tervikuna, järelikult ka selle keeletoimkonnad, oli põllumajanduse üliõpilastele nn teine kodu, ’aidates mitmeti kaasa nende arenemisele ja isetegevusele’.

APS-ist kujunes lühikese ajaga tulevase põllumajanduskaadri ettevalmistamise viljakas kasvulava omariikluse tarvis järgneval paarikümnel aastal.

Peaaegu kõik hilisemas tegevuses tuntud ja väga tunnustatud teadlased ja põllumajandustegelased olid üliõpilastena APS-i liikmed: agronoomidadoktori kaitsnud 1939 Berliini Ülikooli juures, tuntud professor Elmar Järvesoo (aastani 1935 Gerberson, 1909 Saarde v. Pärumaa–1994 Florida USA), aastatel 1970–1990 Eesti vabariigi president eksiilis Tõnis Kint (20. märtsini 1939 Kind, 1896–1991), Aleksander Adojaan (1911–1883), Richard Toomre (aastani 1934 Tomson, 1907–1993), aga ka Riia Polütehnikumis 1910–1915 põllumajandust-põllutulundust õppinud agronoom Jaan Mets (1890 Vana-Kariste–1969 Uppsala). APS-i tegevus katkes sõja järel 1945. aastal, taasalustati 1989. aastal.

Nüüd on eestimeelsus, kuid puudub eestikeelsus!

Agronoomiline, põllumajanduslik mõte on viimase poole sajandi kestel väga palju edasi arenenud, sealjuures mõistagi ka terminoloogia poolest.

Ehk oleks loomulik ja võimalik järgida John D. Bernali* väidet: ’Teaduse arenedes teaduslik keel sulabki ühte tavalise keelega, kui teaduse ideed muutuvad igapäevases elus niisama headeks abilisteks kui teaduse poolt loodud masinad’ (Bernal, 1962).

Olgu märgitud, et John Desmond Bernal (10. mai 1901 Nenagh, Tipperary krahvkond, Iirimaa–15. september 1971 London) oli Briti füüsik, filosoof ja teadusloolane ning poliitiline aktivist, Londoni Ülikoolis 1938–1963 füüsika ja 1963–1968 kristallograafia professor. Tal oli radikaalne arusaam teadusliku uurimistöö rollist.

Sel ajal, 1950. aastate paiku, oli probleemiks asjaolu, et teaduslik keel muutus järjest enam arusaamatuks teadusega mittetegelejaile, lahknedes üldkeelest niivõrd, et üks teadlanegi ei saanud aru teisest ilma vastava ala oskussõnu tundmata. Samas küsitakse aga, kas see teisiti üldse mõeldav ongi. Ilmselt on, kuid see nõuab lisajõupingutusi.

Praegu kollitab meie emakeelt inglise keel, mõjutades just halvemuse suunas, kuna moondub keele eestipärasus, kõige lihtsamaks näiteks olgu kas või tõsiasi, et igapäevakeeles väga levinud eesti sõnade hästi või korras asemel öeldakse meelsamini ok või okei, ja kui asjad pole korras, siis nähvatakse fakk, mis tuleneb juba hoopiski vulgaarsest ehk rumalast, lamedast, ropust sõnast. Paar-kolmkümmend aastat tagasi öeldi analoogselt vene keele mõjul täitsa hea, hea küll või korras asemel samas tähenduses näiteks dobroo, laadna või horošoo.

Meie emakeel võimaldab eestipäraselt väljendada kõike, vaja on ainult natuke vaeva näha, mõelda. Ladina-ja ka kreekatüvelisi võõrsõnu asendavad üsna oivaliselt samatähenduslikud eht eestipärased sõnad.

Kuidas võiksid põllumehed, rääkimata muude erialade inimestest, hinnata järgmisi väljendusi: voolutsütomeetria efektiivsus; vasikate juurdekasvu modelleerimise tulemused; kartuli merikloonide resistentsus KVS-ile; regeneratsiooniprotsess. Viimase sõna asemel ei tohiks valesti mõistetav olla ilus eestipärane uuenemisprotsess või taastekkeprotsess või ka lihtsalt uuenemine või taasteke.

Kas ei võiks muldade masindegradatsioon ja taluvus asemel suupärasem ja samatähenduslik olla muldade masinsallivus ja -taluvus? Ka metaboliseeruva energia asemele peaks olema võimalik leida suupärasemaid sõnu – sünonüümideks on käibiv energia, füsioloogiliselt kasulik energia, vanemas erialakirjanduses sünonüümina ka vahetuv energia jne, jne.

Eeltoodute ja paljude teiste üle tuleks koos filoloogidega vaielda, arutleda, kuidas on kohasem eesti keeles väljenduda. Kõige lihtsam on muidugi karmauhti! inglise keelest eesti keelde sõnad üle kanda, mis aga paraku kohe mitte nii kergesti ja kuigi hästi ei õnnestu...

Mõned kasulikud õppematerjalid terminoloogia alal

Neli aastat tagasi, 2007. aastal ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena Tiiu Erelti ‘Terminiõpetus’, 470 lk, toimetanud Maire Raadik. Raamat võib olla hea abimees ja anda kasulikke üldteadmisi kõigile, kellel on huvi erialase keeletöö vastu. Mõtlemisainet jagub nii kogenud teadlasele kui ka eriala alles omandavale õppurile.

Autor arutleb, mis on terminoloogia, oskuskeel ja üldkeel, mis on mõiste, kuidas seda määratleda, mis on termin, millised on terminite allikad ja saamisviisid, mida peaks silmas pidama, et termin vastaks keelenormile, kuidas hoida omaja võõrterminite tasakaalu, milline on keelte vastastikune mõju terminiloomes, missugused on terminoloogiatöö vormid, missugused oskussõnastike liigid on olemas.

Lisades on toodud oskussõnastike vormistusnäited ja keeleteaduse terminite lühiseletused. Raamatu lõpetab mahukas sisujuht, näidates, millisel leheküljel esinevad käsitletud mõisted ja valikuliselt üksikterminid.

Oskussõnaküsimusi on varem lahanud Uno Mereste mahukas artiklite kogumikus ’Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü: artikleid ja lühiuurimusi’, 2000, 535 lk ning Tiiu Erelt ja Arvi Tavast teoses ’Eesti oskuskeelekorralduse seisund’.

Oskussõnade arendamisest viimasel ajal

Oskussõnade loomise, terminoloogia arendamise, uute sõnaraamatute, leksikonide jms koostamise alal on selle sajandi esimesel kümnendil käinud üsna vilgas tegevus. Järgnevalt on võimalik anda kaugeltki mitte põhjalik, vaid üksnes põgus ülevaade sellest, lisades sealjuures viited internetis esinevatele materjalidele.

Tugevalt on oskussõnade loometööd suunanud, koordineerinud ja kokku võtnud 2001. aastal asutatud Eesti Terminoloogia Ühing, lüh ETER, asukohaga Tallinnas, Roosikrantsi 6. Ühingu juhataja Siiri Lauk korraldab Rahvusraamatukogus oskuskeeleseminare (http://www.nlib.ee/oskuskeelepaev-3/.

ETER-i andmeil on loodud mitmesuguseid terminoloogiakomisjone, töörühmi, nagu farmaatsiaterminoloogia ekspertkomisjon, geoterminite töörühm, nüüdismuusika oskuskeele komisjon, eestikeelse ökoloogiaterminoloogia, eesti rahvatantsu oskussõnavara töörühm, Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse terminitöörühm, sõjanduse-, lennunduseja kosmoseterminoloogia komisjonid, merekeele nõukoda, laborimeditsiini terminoloogia, botaanilise terminoloogia komisjon, eesti linnunimetuste komisjon, laborimeditsiini terminoloogia töörühm, eestikeelsete taimenimetuste komisjon.

Koostatud on nii väikseid kui suuri, väga mahukaid sõnaraamatuid, leksikone, kokku saab neid ligemale 400, (interneti järgi 2007. a 385, vt http://www.eter.ee/ andmebaas/t07k.php).

Koostatud on muuseas näiteks

  • ‘Foobialeksikon’, kus väidetavalt on ära toodud kõigi foobiate eestikeelsed nimetused koos mõnesõnaliste seletustega (http://www.hot.ee/didibau/101.htm).
  • ‘Õllesõnastik’ (http://www.beerguide.ee/ sonastik.html)
  • ‘100 mõistet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta’.
  • ‘Judaismi sõnastik’. Stanislav Sirel. Rakvere. 2007.
  • ‘Loodusõpetuse sõnastik’ (CD): eesti keel – eesti viipekeel. Tallinn: Tallinna Kurtide Kool, 2003.
  • ‘187 mõistet toidu, toitumise, toitainete ja enesehoolduse vallast: abivahend kõigile’. Koostajad M. Zilmer, U. Kokassaar, T. Vihalemm. Tartu: Elmatar, 2000. 63 lk. Ja veel mitmed teised.

Valik põllumajanduslikke sõnaraamatuid

Enne 1940. aastat avaldasid uusi oskussõnu veel Akadeemiline Loomaarstiteaduslik Selts ja Akadeemiline Ühistegevuse Selts. Tähelepanu väärib, et tööd avaldati võimalikult kiiresti trükis, et neid saaks hinnata avalikult ja sobivuse korral ruttu kasutusele võtta (Joandi, 2010).

Oskussõnu loodi ka pärast sõda, Nõukogude korra ajal, sellest annab ülevaate Virve Ennosaare, ja E. Pata koostatud ja 1972 ilmunud 19-leheküljeline bibliograafianimestik ’Oskussõnastikud 1945–1972’, näiteks 1988. aastal ilmus ENSV Riikliku Agrotööstuskomitee väljaandena R. Underi koostatud ’Oskustöölisena põllumajandusse(88 lk), milles on ära toodud kutsekirjeldused põllumajandusele ja põllumajandussaadusi töötlevale tööstusele vajalike erialade kohta (abiks kutsekoolidesse astujaile) ja näiteks 1957 ilmus ’Oskussõnu põllumajandusökonoomika alalt’. Eesti Põllumajanduse Akadeemia väljaandena 1965, 26 lk, ilmus Julius Tehveri ’Oskussõnu piimanäärme morfoloogia ja funktsioonide alalt: [eesti, ladina, vene, inglise ja saksa keeles]’ = ’Термины из об ласти морфологии и функции молочной жел езы: (на русском, латинском, эстонском, анг лийском и немецком языках)’, Linda Treimani Põllumajanduslikke oskussõnu eesti, saksa ja vene keeles, ilmunud 1970, 211 lk.

Alljärgnevalt toome mittetäieliku valiku enne 1940. ja pärast 1990. aastaid ilmunud mitut liiki väljaannetest, milles esineb põllumajanduslikke oskussõnu ja termineid ning nende selgitusi.

Enne 1940

  • Põllumajanduslikud oskussõnad. I, Maaviljelustulundusteaduse oskussõnad. Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi Oskussõnade Toimkond, eessõna: Aug. Oja] Tartu 1923, lk 193–200. Äratrükk ajakirjast: Agronoomia, 1923 nr 4.
  • Põllumajanduslikud oskussõnad. II, Sordiarenduse oskussõnad. [Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi Oskussõnade Toimkond.] Tartu 1924. 8 lk.
  • Metsanduslised oskussõnad. Tallinn 1925. 24 lk. Põllumajanduslikud oskussõnad. III, Aianduse oskussõ-
  • nad. Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi Oskussõnade Toimkond. Tartu 1926, lk 265–275. Separaat ajakirjast: Agronoomia, 1926, nr 7.
  • Valik oskussõnu loomade söötmise alalt. [Loomakasvatuse oskussõnade toimkond; toimetajad: J. V. Veski jt., eessõna: J. Mägi.] Tartu 1930. 19 lk. Ajakirja
  • ‘Agronoomia’ kaasanne. Saksa-eesti oskussõnastik.
  • Loomade eksterjööri kirjeldus erimärkide (‘stenograafia’) abil. J. Mägi [S.l. 1930]. 3, [1] lk. Äratrükk ajakirjast: Agronoomia, 1930, nr. 10.
  • Loomaarstiteaduslisi oskussõnu. Koostanud APS-i oskussõnade toimkond, trükki toimetanud J. Karlson (1936 Johannes Kaarde) Tartu: Akadeemiline Loomaarstiteaduslik Selts 1931. 95, [1] lk. Sisaldab registrit. Saksa-eesti oskussõnastik.
  • Valimik ühistulisi oskussõnu. Tartu: Akadeemiline Ühistegevuse Selts 1936. 14, [4] lk. Oskussõnastik eesti ja saksa keeles.
  • Valik oskussõnu loomade aretuse alalt / Loomakasvatuse oskussõnade toimkond; toimetajad: J. V. Veski jt; eessõna: J. Mägi) Tartu, 1932. 22 lk. Tartu Ülikooli Loomakasvatuse Kabineti väljaanne.
  • Taimekaitse oskussõnu = Fachausdrücke aus dem Gebiete des Pflanzenschutzes. [Koostanud A. Käsebier, E. Lepik, J. V. Veski ... [jt.] 1932. 85 lk. Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi toimetised.

Pärast 1990

  • Ene Kaaber, Valdeko Hussar. Väike soome-eesti-soome sõnastik põllumehele. Suomi-viro-suomi maanviljelijän sanasto. Keelefirma TEA. Tallinn, 1993. 126 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi veisekasvatusest. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut ning Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1993. 172 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi hobusekasvatusest. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut ning Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1993. 108 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi põllumajandusloomade söötmisest. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut ning Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1993. 102 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi linnukasvatusest. Projekt. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut ning Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1994.
  • Mõisteid ja määratlusi embrüosiirdamisest. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut ning Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1994. 28 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi ökonoomikast. (Lisa.) Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut ning Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1994. 20 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi linnukasvatusest. Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1995. 57 lk.
  • Mõisteid ja määratlusi kalakasvatusest. Eesti Põllumajandusülikool. Tartu, 1995. 64 lk.
  • Julius Tehver, Ülo Hussar. Meditsiinihistoloogia seletussõnaraamat eesti, vene, inglise ja saksa keeles. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 1996. 116 lk [M: et V: ru, en, de, kohati la, it S: et, ru, en, de R: ru, en, de T: standard].
  • Eesti põllumajandusentsüklopeedia. I köide. Peatoimetajad Rein Teinberg ja Hardi-Erik Roosve. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 1998. 350 lk.
  • Eesti põllumajandusentsüklopeedia. I köide. Peatoimetajad Rein Teinberg ja Hardi-Erik Roosve. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998. 350 lk [A:M: et V: kohati la S: et R: – T: ents].
  • Helle Leemets, Adrast äkkeni. От аршинника до ямщика. Eesti-vene – vene-eesti väike rahvalooline seletussõnaraamat. Эстонско-русский – русскоэстон ский маленкий этнологический словарь. Tallinn: Koolibri, 1999. 96 lk [A: umbes 3000 märksõna M: et, ru V: ru, et S: et, ru R: – T: täppis].
  • Meili Rei, Urmas Sannik, Inglise-eesti lihandusalane seletav sõnaraamat. Eesti-inglise sõnaloend. Tallinn: Eesti Lihaliit, 1999. 207 lk [A: 2093 inglise terminit M: en V: et S: et R: et T: täppis].
  • Metsaja puiduerialade inglise-eesti – eesti-inglise sõnastik. Koostaja Valdi Reinas. Luua: Metsatark, 2002. 284 lk [M: et, en V: en, et S: – R: – T: liht].
  • Metsaja puiduerialade inglise-eesti eesti-inglise sõnastik. Koostaja Valdi Reinas. Luua: Metsatark, 2002. 284 lk [M: et, en V: en, et S: – R: – T: liht].
  • Euroopa farmakopöa terminoloogia: [veterinaaria eriala terminid] / Toivo Hinrikus, Malle Jaagola, PeetHenn Kingisepp. [jt.]; Tartu Ülikool, Ravimiamet, Eesti Põllumajandusülikool. Tartu: Ravimiamet, 2003. 14 lk.
  • Põllumajandusmasinate klassifikatsioon ja sõnastik: eesti, inglise, saksa ja vene keeles. Koostas Aimu Reintam. Saku: Eesti Maaviljeluse Instituut, 2003. http://www.eria.ee/index.php?page=168 [29.10.2007] [M: et, en, de, ru V: et, en, de, ru S: – R: – T: liht].
  • Aleksander Maastik, Toomas Timmusk, Maaparandusja turbasõnastik = Maanparannusja turvesanakirja = Land improvement and peat dictionary. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool, 2003. 201 lk [A: 2558 mõistet M: et V: fi, en, kohati la S: – R: fi, en, la T: liht].
  • Maakorralduse ja maakatastri seletav terminoloogiasõnastik eesti ja vene keeles = Толковый термин ологический словарь по землеустройству и земельному кадастру на эстонском и рус ском языках. Koostanud Aleksandr Astaškin, Feliks Virma. Tartu: Halo, 2004. 185 lk [A: ligi 1000 terminit M: et, ru V: et, ru S: et, ru R: –].
  • ‘Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine’ I osa, 2006, koostaja Ants Bender, lk 209‒316 ‒ Liikide (150 liiki) eesti-, ladina-, inglise-, saksaja venekeelne sõnastik, koostas professor Karl Annuk.
  • ‘Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine’ II osas, 2006, koostaja Ants Bender, lk 694–735 – Valimik oskussõnu eesti, inglise, saksa ja vene keeles, koostajad professorid Karl Annuk ja Rein Viiralt. Põllumajandusmasinate klassifikatsioon ja sõnastik. eesti, inglise, saksa ja vene keeles. Koostas Aimu Reintam. Saku: Eesti Maaviljeluse Instituut, 2003. http://www.eria.ee/index.php?page=168 [29.10.2007] [M: et, en, de, ru V: et, en, de, ru S: – R: – T: liht.
  • Harald Tikk,Viive Tikk, Salme Kangur, Liisa Hansson. Karusloomakasvatuse terminid. Tartumaa Põllumeeste Liit, Eesti Maaülikool. Tartu, 2007, 113 lk
  • Eesti Maaelu Entsüklopeedia A‒K. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008.
  • Eesti Maaelu Entsüklopeedia L‒Ü, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2009.
  • Harald Tikk, Matti Piirsalu, Viive Tikk, Liisa Hansson. Linnukasvatuse terminid. Tartu 2011, 166 lk.

Mesinduse alal on ilmunud

  • Paul ja Galina Alles. Mesiniku sõnastik-käsiraamat.
  • Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi Tartu Osakond. Tartu, 1962, 496 lk.
  • Raimo Leskinen, Varje Vahenõmm, Evi-Silvia Narusk, Tarmo Jaanisk. Eesti-soome-vene mesindussõnastik. Tallinn, 1995. 88 lk.
  • Jaak Riis. Mesinduse oskussõnastik. Eesti Mesinike Liit. 2007. 48 lk.

Kirjandus

  1. Berg, Friedrich, krahv 1930. Sangaste nisu. – Põllumees nr 5, lk 115–116.
  2. Bernal, J. D. 1962. Teadus ühiskonna ajaloos. Tallinn 720 lk.
  3. Johann Voldemar Jannsen 1871. Kuida Belgia põllomees ommale põllo rammo valmistab. Perno Postimees 28. aprill nr.17 lk. 137–139.
  4. Jannsen, Johann Voldemar 1873. Lüpsimasin (selle edukast kasutamisest Inglismaal) – Eesti Postimees nr 7, lk 103–104.
  5. Jannsen, Johann, Voldemar 1874. Justus von Liebig, põllumeeste häätegija. – Eesti Põllumees nr 11, lk 161–169.
  6. Jannsen, Johann Voldemar 1876. Kunstsõnnikut. – Eesti Põllumees nr 2, lk 16.
  7. Jannsen, Johann, Voldemar 1880. Põllutöö produktid loomade ja taimeriigis. – Eesti Põllumees nr 2, lk 911.
  8. Jannsen, Johann, Voldemar 1880. Mis põllumehel tähele panna. Eesti Põllumees nr 1, lk 1–7.
  9. Jannsen, Johann Voldemar 1880. Lehma piima and. – Eesti Põllumees nr 9 lk 69–71.
  10. Joandi, Aimur 1990. Lüpsimeisterlikkuse tõus ja varasemad lüpsivõistlused. Tallinn Valgus, 41 lk.
  11. Joandi, Aimur 2006. Pärisorjast teadusdoktoriks. Eesti mees Jakob Johnson 8. mai 1806 Tusti 1. aprill 1865 Peterburi. Maalehe Raamat Tallinn 2006, 175 lk.
  12. Joandi, Aimur 2010. Varsti saab sada täis! – Agraarteadus XXI *1 – 2, lk 67–82.
  13. Pill, Mihkel 1930. Audoktor krahv Fr. Bergi 85. sünnipäevaks. – Põllumees. nr 3, lk 71–72
  14. Põldmäe, Rudolf. C. R. Jakobsoni teedest ja töödest. Tallinn 1985, 223 lk
  15. Spuhl-Rotalia, Jaan 1892. Võerad sõnad eesti keeles. – Olevik 3. veebruar. Nr 5, lk 102, 104; 23. november. Nr 47, lk 955–956; 28. detsember. Nr 52, lk 1076– 1078. Rets: Rootsi ja taani keelte Eesti keele pääle mõjumise kohta seletust tehes arvab hr. Rotalia. – Olevik. 1892. 17. märts. Nr 7, lk 150–151 (vt rmt
  16. Spuhl-Rotalia, Tartu 2010, alap. Spuhl saksa, rootsi ja taani keele mõjust eesti keelele, lk 130–133). Talve, Ilmar. Eesti Kultuurilugu. Kirjastus Ilmamaa, Tartu 2004, rmt 686.

Aastalõpu koosviibimine

<< Detsember >>
E T K N R L P
  1 2 3Tartu APSi juriidiline asutamine 97 aastat
4 5 6 7 8 9 10
11 12 13 Aastalõpu koosviibimine 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30 31
Üles
Follow us on Facebook