KODU   SISUKAART   PRINDI   English Veebilehe RSS voog

Akadeemiline Põllumajanduse Selts

Töötada kodumaa põllumajanduse tõstmise tähe all Eesti edumeelse põllumehe vaimus!

KODU > LIIKMED > Eluajapreemiad

<< Oktoober >>
E T K N R L P
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 16:15-18:00 Maaülikooli tehnikainstituut Evelin Loit, Marko Kass Täppisaretuse võimalused taimekasvatuses Eestseisuse visiit Riiga 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31  

November
  1 2 3 4
5 6 7 8 9 10 11
12 13 14 15 16 17 18
19 20 21 22 23 24 25
26 27 28 29 30  


APS 95
PARTNERID
NJF

AgriAdapt

Miljon+

Eluajapreemiad

Pm-dr Richard Kalmet (5.05.1911–19.07.2006)
Eluajapreemia 10.4.1991
Auliige 18.4.1996

Vt Auliikmed


Pm-dr Heino Kärblane (9.05.1923–11.12.2003)
Eluajapreemia 8.4.1992

Heino Kärblane1946. aastal sügisel astus Heino Kärblane õppima Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomia osakonda. Ülikooli lõpetas andekas noormees 1950. aastal kiitusega, olles enne riigieksameid erandkorras sooritanud aspirantuuri sisseastumiseksamid. Juba esimesel aspirantuuriaastal (1951) kutsuti ta armeesse sundaega teenima. Pärast demobiliseerumist 1953. aastal jätkusid õpingud aspirantuuris, kuid nüüd juba Eesti Põllumajanduse Akadeemia mullateaduse ja agrokeemia kateedris, juhendajaks oli endiselt prof O. Hallik.

Töömeheaastaid alustas ta 1957. aastal EPA mullateaduse ja agrokeemia kateedris, alul assistendina ja 1958. aastast vanemõpetajana. 1961. aastast siirdus ta tööle Eesti Maaviljeluse Instituuti, kus töötas alul mullauurimise osakonna vanemteadurina, 1964. aastast agrokeemia osakonna vanemteadurina, 1973. aastast radioisotoopide laboratooriumi juhatajana ja 1979. aastast agro- ja radiokeemia osakonna juhatajana. 1988. aastast kuni tänaseni samas peateadurina, hiljem agroökoloogia osakonna vanemteadurina.

H. Kärblase teadusliku uurimistöö võib ajaliselt ja sisuliselt jagada nelja ossa.

Eesti Põllumajanduse Akadeemias (1953–1963) lahendas ta peamiselt happeliste muldade lupjamisega seotud küsimusi. Peamiseks teemaks oli turbatuha lubiväetisena kasutamise võimaluste uurimine. Selle perioodi tulemused võttis ta kokku kandidaadidissertatsioonis Turbatuhk väetisena, mille kaitses 1957. aastal.

Teisel uurimisperioodil (1963–1973), töötades Eesti Maaviljeluse Instituudis, selgitas H. Kärblane muldade fosforirežiimi küsimusi ja fosforväetiste efektiivsuse suurendamise võimalusi. Kasutades radiokeemilisi meetodeid selgitas mulla- ja väetisfosfori liikuvust ja omastatavust. Tegi kindlaks, et fosfor on mullas väheliikuv ja väetisfosfori osatähtsus keskkonna reostamisel on väike. Tõestas Eesti fosforiidijahu väikest omastatavust ja efektiivsust otseselt väetisena kasutamisel, luues sellega teoreetilised alused “fosforiidisõjaks”. Uurimistulemuste alusel vormistas doktoridissertatsiooni Põllumajanduskultuuride fosfortoitumise parandamise võimalusi Eesti NSV-s, mille kaitses 1972. aastal.

Kolmandal perioodil (1974–1988) uuris väetussüsteemi täiustamise küsimusi. Radiokeemiliste meetoditega selgitas põllukultuuride juurekava levikut mullas ja toitainete omastamist sealt. Töötas välja põllumajanduskultuuride paikliku väetamise teoreetilised alused.

Viimasel alates 1989. a pööras ta erilist tähelepanu väetiste kasutamise ökoloogilistele küsimustele. Selgitades väetistega antud taimetoitainete migratsiooni mullas,  väetiste toimet saagi kvaliteedile, mulla ja väetiste raskmetallisisaldust ning nende toimet saagile  ja keskkonnale.

H. Kärblane on avaldanud 307 teaduslikku tööd, kirjutanud ühe monograafia ja koostanud ühe käsiraamatu. On olnud tegev kaitsmisnõukogudes (Minsk, Riia, Tartu) ja teadusseltsides. On Eesti Teadusfondi põllumajandusteaduste ekspertkomisjoni liige. Talle on agrokeemiasüsteemi väljatöötamise eest (1970) omistatud Nõukogude Eesti riiklik preemia.

Leonhard Kevvai


Prof Ülo Oll (17.08.1927–31.01.1997)
Eluajapreemia 8. aprill 1993

Ülo Oll1950. a sügisel, kui ülikoolis õpingud edukalt lõpe­ta­nud ja cum laude diplom käes, suunati ta aastaks edasi õppima Moskva Timirjazevi-nimelisse Põllu­majanduse Akadeemiasse argopedagoogika teadus­konda, kus oman­das tehnikumiõpetaja kutse looma­kasvatuse erialal. Järgnesid neli aastat töötamist õppe­alajuha­ta­jana Antsla Põllumajandustehnikumis. Võimalus tea­dus­tööle siirdumiseks tekkis siis, kui Eesti Põllu­majan­duse Akadeemia kuulutas välja sihtaspiran­tuuri koha Leningradi Põllumajandusinstituudi juures. Aastatel 1956–1959 oli ta Leningradi Põllumajandus­instituudi söötmise kateedri juhataja, professori (hiljem akadee­mik) A. P. Dmitrotšenko aspirant, kelle juhen­damisel valmis kandidaadidissertatsioon „Karjamaa­rohu ja põllult saadava haljassööda võrdlev söötmine piima­leh­madele. Kaitsmine toimus Leningradis 1959. a jaanuaris. 

Peale dissertatsiooni kaitsmist jätkus töö EPA põllu­majandusloomade söötmise kateedris assistendina ning tuli hakata tegelema õppetööga. Praktikumide juhenda­mise juures ei kaotanud ta aega ja hakkas koguma materjale doktoritöö tarvis.

Aastatel 1960–1962 avanes võimalus täiendada end Saksamaal Leipzigi ja Jena ülikooli juures. Seal oldud aastatel uuris ta põhjalikult loomade mineraalset toitu­mist. 1962. aastal ilmus trükist loomade mine­raalset toitumist käsitlev raamat. Saksamaal sai Ülo Oll hea koolituse katse- ja analüüsiandmete statistilise töötle­mise meetodite osas ning naastes hakkas ta ka siinsetele kolleegidele, hiljem ka üliõpilastele seda õpetama.

Saksamaalt tagasi tulles, pühendus ta täielikult tea­dus­likule tööle. Intensiivse uurimistöö põhjal valmis 1966. a kevadeks mahukas kaheköiteline doktoritöö „Piimalehmade produktiivsuse ja füsioloogilise seisun­di uurimine suvise söötmise tingimustes“. Selle kaits­mi­ne toimus 1967. a jaanuaris Leningradi Põllumajandus­instituudis.

Doktoritöö kaitsmise järel töötas ta mõne aasta (1966–1968) dotsendina. 1968. aasta septembris valiti ta EPA põllumajandusloomade söötmise kateedri juhatajaks. Seda vastutusrikast ametit pidas ta 24 aastat. 1970. a omistati Ülo Ollile professori kutse ja 1974. a teenelise teadlase aunimetus. Aastatel 1979–1986 täitis professor Oll ka EPA zootehnikateaduskonna dekaani kohustusi, aastatel 1959–1960 oli Üliõpilaste Teadus­liku Ühingu esimees ning hiljem, aastatel 1968–1979 selle teaduslik juhendaja.

Kateedrijuhatajana juhtis ja korraldas professor Ülo Oll kateedri teaduslikku uurimistööd. Tema ettevõt­misel rajati Räni katselaut, mis oli ligi kakskümmend aastat kateedri teadusliku uurimistöö baasiks. 

Professor Oll tegi pedagoogitööd ligi 40 aastat, õpe­tades põllumajandusloomade söötmist, looma­kasva­tuse aluseid, üldist loomakasvatust, biomeetriat, katse­metoodikat ning magistrandidele ka põllumajan­duse ajalugu ja teadustöö metodoloogiat. Tema 1997. a 28. jaanuaril magistrantidele peetud loeng jäigi viimaseks.

Õppejõuna oli tal suur teadmiste pagas ning ta võis pikalt ja põhjalikult rääkida kõigest. Tema loengud olid sisukad, ta oskas neid huvitavalt ja meeldejäävalt esitada.

Professor Ülo Ollil oli palju õpilasi, kellele ta õpetusi jagas. Ta oli ametlikuks konsultandiks 4 teadusdoktori­le, 2 filosoofiadoktorile, juhendajaks 12 teaduste kandi­daa­dile ja 7 magistrile. Oma teadmisi ja abi jagas ta aga kõigile, kes tulid tema käest nõu küsima. Ta oli paljude teadustööde oponendiks.

Mitmekülgne oli Ü. Olli tegevus ka väljaspool otsest õppe- ja teadustööd. Ta oli paljude vabariiklike komis­jo­nide juht ning mitmete teadusnõukogude ja kaitsmis­nõu­kogu liige. Aastaid oli ta Leningradi Põllu­majan­dus­instituudi teadusnõukogu liige, 1970–1975 Eesti Teaduste Akadeemia doktorinõukogu liige, 1970–1989 EPA ja Eesti Loomakasvatuse ja Vete­rinaaria Teadus­liku Uurimise Instituudi spetsialiseeri­tud nõukogu liige, EPMÜ põllumajandus- ja majan­dusteaduste dok­to­rinõukogu liige, oli Üleliidulise Põllumajandustea­dus­te Akadeemia söötmissektsiooni liige (1972–1985), aastatel 1989–1995 Akadeemilise Põllumajanduse Selt­si asepresident, üliõpilasseltsi Liivika vilistlaskon­na liige. 

Ülo Oll kuulus ka mitmesugustesse söötmisalaseid küsimusi lahendavatesse komisjonidesse, ning oli aas­ta­tel 1971–1995 Vabariikliku Jõusööda Uurimis­kes­kuse teaduslik juhendaja.

Ülo Oll oli hea kirjamees, tema sulest on ilmunud 25 õpikut, monograafiat või käsiraamatut. Tema mitmes keeles kirjutatud teaduslike artiklite loetelus on üle 600 nimetuse. Peale selle kirjutas ta palju sisukaid artikleid nii ajalehtedele kui ka ajakirjadele.

Suure panuse andis Ülo Oll Akadeemilise Põllu­majanduse Seltsi teadusajakirja Agraarteadus taas­ilmu­misele, olles ühtlasi aastatel 1990–1996 selle pea­toime­ta­ja. Ta oli ka põllumajandusentsüklopeedia asetoime­taja ja „Teadus Eesti põllumajanduse arengu­loos I osa“ toimetaja. Tema toimetada olid 1970–1990-ndatel aas­ta­tel EPA söötmisalased teaduslike tööde kogumikud. Lisaks nendele oli ta ka paljude teadus­kogumike toi­metaja.

Hinnatud teadlasena ja hea kõnemehena oli Ülo Oll oodatud lektor ja nõuandja nii vabariigi tippjuhtide, loomakasvatusspetsialistide kui ka praktikutest looma­kasvatajate hulgas.

Silvi Tölp


Pm-dr Vambola Laanmäe (26.06.1916–23.09.2005)
Eluajapreemia 30.3.1994
Auliige 10.4.1997

Vt Auliikmed


Prof Jaan Lepajõe (3.03.1928–9.04.1999)
Eluajapreemia 19.4.1995

Jaan LepajõeKõrgharidusteed alustas Jaan Lepajõe Tartu Ülikoolis, mille lõpetas cum laude ja vastloodud Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Sinna asus ta ka pärast aspirantuuri läbimist õppejõuna tööle. Algul õpetas ta agronoomia aluseid, edaspidi taimesaaduste säilitamise ja töötlemise tehnoloogiat. Tema sulest ilmusid ka vastavad õpikud ja õppematerjalid, samuti komplekteeris ta ise laboratooriumi seadmestiku.

Eesti Põllumajandusülikoolis töötas Jaan Lepajõe kuni 1993. aastani, mille järel jätkas aktiivset tegevust emeriitprofessorina. Üldse oli ta 36 ametisoleku aasta jooksul jaganud teadmisi rohkem kui kuuele tuhandele üliõpilasele ja tuhatkonnale täienduskursuslasele.

Kandidaadikraad anti Jaan Lepajõele 1958. aastal dissertatsiooni “Taliteraviljade talvekahjustuste põhjused ja nende vastu võitlemise abinõud Eesti NSV-s” eest, doktorikraad aga 1973. aastal väitekirja “Teoreetilised alused ja praktilised võtted odra saagikuse suurendamiseks ja tehnoloogiliste omaduste parandamiseks” kaitsmise järel. Tema uurimustele tuginesid arvukad avaldatud teadustööd peamiselt teraviljakasvatusega seotud teemadel. Ta selgitas, et vastupidiselt üldlevinud seisukohtadele, ei ole teraviljaoraste talvekahjustuste põhjuseks mitte pakane, vaid üleliia kõrge mulla temperatuur. Uurinud rukki ja taliodra saagikust mõjutavaid tegureid tegi J. Lepajõe kindlaks, et nende saagikusele ei avalda määravat mõju mitte talvitumistingimused, vaid kevadisel loomiseelsel perioodil valitsevad kasvuolud. Suurt tähelepanu pööras ta oma uurimustes ka leivavilja küpsusomaduste parandamise ning linnaseodra tootmise ja kvaliteediga seotud probleemidele. Kokku on avaldanud J. Lepajõe 11 monograafiat ja ta on ka 15 raamatu kaasautor. Tema 1997. aastal koostatud “Personaalnimestikus” on esitatud 590 artikli ja käsikirjalise materjali nimetused.

Oma õppetöö kõrge taseme, kompetentsuse ja loova mõtlemisviisiga tõmbas prof. Jaan Lepajõe kaasa ka ärksamaid üliõpilasi, juhatades aastaid üliõpilaste erialaringi. Sealt sai täiendust noorte teadlaste pere. Tema juhendamisel valmis üle 70 diplomitöö, kolm kandidaadidissertatsiooni ja magistritöid. Ka oma viimastel päevadel jätkus tal tahet ja energiat võtta vastu magistrieksameid ning teha tööd oma juhendatava magistrandiga.

Professor emeritus Dr. Jaan Lepajõe osales arvukate teadusorganisatsioonide ja seltside tegevuses. Ta oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi volikogu liige, B. G. Forseliuse Seltsi asutajaliige, Tartu Põllumajanduse Seltsi nõukogu liige, Eesti Agronoomide Seltsi liige, Fr. Bergi Fondi Hooldekogu asutajaliige, Soomaa Rahvuspargi nõukogu liige, Eesti Põllumajandusmuuseumi nõukogu liige. Ta korraldas ka kihelkonna koduloopäevi ja kultuuriloolisi uuringuid Suure-Jaanis. Oma sünnitalus viis ta suviti läbi Eestis ainulaadseid sümpoosione “Lepakose lugemised” eesti rahvuskultuuri käsitlevatel teemadel.

Tema panus ülikooli õppejõuna ja teadlasena märgiti ära Eesti Põllumajanduse Akadeemia teenetemedaliga.

Jaan Kuht


Pm-dr Leo Nigul (27.02.1928–28.08.2008)
Eluajapreemia 18.4.1996

Leo Nigul1948. aastal alustas Leo Nigul õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonna zootehnika osakonnas. Seoses ülikooli reorganiseerimisega 1951. aastal viidi Leo Nigul üle Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse zootehnika teaduskonda, mille lõpetas 1953. aastal õpetatud zootehniku kvalifikatsiooniga.

Pärast  akadeemia lõpetamist suunati Leo Nigul 1953. aastal Viisu sovhoosi, kus töötas vanemzootehnikuna kaks aastat. Teadushimuline noormees asus 1955. aastal end täiendama sihtaspirandina Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituuti (ELVI). Kaitses 1959. aastal kandidaadiväitekirja, asus tööle ELVI-sse (alates 1994. aastast Eesti Põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituut) nooremteadurina, kus töötas pensionile minekuni, jõudes vanemteaduri, juhtivteaduri ja sektorijuhataja ametikohani.

1961. aastast jätkusid teadusuuringud Kehtnas ELVI seakasvatuse osakonnas. Leo Niguli elutöö on olnud sigade söötmise, sigalate sisustamise, soojustamise ja zoohügieeni alal. Suuremahuliste loomkatsete materjalide põhjal valmis Leo Nigulil 1975. aastal doktoritöö, mille Nõukogude Liidu Kõrgem Atestatsioonikomisjon jättis kinnitamata. Sellest hoolimata jätkusid teadusuuringud ja tööd seafarmide rajamisest isoleeritud pidamise süsteemil, sigade söötmise ja söötmistehnoloogia uurimise ning seafarmide rajamise põhialuste väljatöötamise alal.

1966. aastal anti talle vanemteaduri kutse.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel kaitses Leo Nigul 1994. aastal teist korda doktoritööd teemal “Uurimusi kasvavate sigade söödaratsioonide paremustamisest proteiinisöötade, tööstusjäätmete ja ergotroopsete ainete abil” ja talle anti põllumajandusdoktori kraad.

Leo Nigul oli väga viljakas kirjamees. Tema sulest on ilmunud ligi 350 mitmesugust tööd. Nende hulgas on 20 õpikut ja käsiraamatut (ka kaasautorina).

Hinnatud teadlasena oli Leo Nigul oodatud lektor ja nõuandja  Eesti loomakasvatusspetsialistidele ja tippjuhtidele.

Ta on olnud Vabariikliku Söötmisalase Uurimistöö Koordineerimiskomisjoni liige, loomakasvatustehnikumide riigieksamikomisjoni esimees, ühingu Teadus lektor, sigade tõuaretusnõukogude, ENSV Agrotööstuskompleksi teaduslik-tehnilise nõukogu söötmisgrupi, ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus toimetuse kolleegiumi, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ja paljude teiste komisjonide liige.

Leo Nigul sai 1977. aastal Eesti NSV  teenelise teadlase aunimetuse, 1989. aastast oli ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemia laureaat. Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium hindas Leo Niguli viljakat teadustööd tema 70. sünnipäeval 1998. aastal tänukirjaga ja mälestusmedaliga “Kalevipoeg kündmas”.

Aarne Põldvere ja Kalju Eilart


Prof Karl Annuk (23.11.1930–11.03.2015)
Eluajapreemia 10.4.1997
Auliige 7.4.2004

Vt Auliikmed


Prof Ants Ilus (16.05.1926–15.11.2008)
Eluajapreemia 8.4.1998

Ants Ilus1948. aastal lõpetas Ants Ilus Tartu Riikliku Ülikooli õpetatud agronoomi kutsega. Pärast lühiajalist õpetamist Jäneda põllumajandustehnikumis tegi ta valiku teadustöö kasuks ning astus 1949. aastal Eesti Teaduste Akadeemia loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis aspirantuuri. Pärast aspirantuuri lõpetamist töötas ta alguses vanemteadurina, 1961. aastast veisekasvatuse osakonna juhatajana ja hiljem söötmise sektori juhatajana, aastatel 1976–1987 instituudi direktori asetäitjana teaduse alal.

1954. a kaitses Ants Ilus edukalt kandidaadidissertatsiooni “Eesti mustakirju karja piimarasvasuse tõstmine liin- ja perekonnaaretuse teel” ja 1976. a doktoridissertatsiooni “Kohalike söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse uurimine ning neil põhinevad piimalehmade ratsioonid Eesti NSV tingimustes”. 1974. a anti talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus, 1979. a sai professoriks ja 1994. a nimetati Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessoriks.

Professor Ants Ilus oli erudeeritud teadlane, kellel oli autoriteet Eesti põllumajandusteadlaste ja põllumeeste hulgas. Tema sulest on ilmunud üle 200 erineva kirjatöö põhiliselt söötade ja veiste söötmise alalt. Ta oli kahekordne Eesti NSV teaduse preemia laureaat. Professori juhendamisel on kaitsnud 15 teadlast oma väitekirja.

Olles väga aktiivne ja mitmekülgne inimene, võttis ta osa mitme seltsi ja paljude erialanõukogude tööst. Suurt huvi tundis ta kunsti ja klassikalise muusika vastu, ta oli sage kontsertide kuulaja ja Tartu kõigi kunstinäituste külastaja.

Helgi Kaldmäe


Prof Ilmar Müürsepp (9.08.1931– )
Eluajapreemia 8.4.1998

Ilmar MüürseppIlmar Müürsepp astus 1950. a Tartu Riikliku Ülikooli veterinaariateaduskonda, kust viidi 1951. aastal üle vastmoodustatud Eesti Põllumajan­duse Akadeemiasse, mille lõpetas 1955. aastal veterinaar­arstina.

Pärast EPA lõpetamist töötas I. Müürsepp mõned aastad Alatskivi sovhoosi veterinaararsti ja Kallaste rajooni peaveterinaararstina, seejärel Eesti Looma­kasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi (ELVI) Viljandi Põllumajandusloomade Kunstliku Seemenduse Jaama veterinaararstina. Alates 1961. aastast pühendus Ilmar Müürsepp teadustööle. Võimekast teadlasest sai ELVI sigimispatoloogia labori juhataja (1969–1979) ja edasi sigimisbioloogia osakonna juhataja (1979–1994). ELVI reorganiseeri­mise järel, aastatel 1994–1997, oli I. Müürsepp Eesti Põllumajandusülikooli sigimisbioloogia korraline professor ja juhtivteadur ning 1996. aasta lõpuni ka sigimisbioloogia osakonna juhataja. Alates 1997. aas­tast on I. Müürsepp EMÜ emeriitprofessor.

Ilmar Müürsepal on veterinaariakandidaadi (1965) ja veterinaariadoktori (1974) teaduskraadid. Tema tea­duslik tegevus on pühendatud veiste sigimise füsio­loogia, patoloogia ja ravi uurimisele. Oma teadustööga ning aktiivse organisaatorina on ta andnud panuse veiste kunstliku seemenduse arendamisele Eestis. Tema väljatöötatud sigimatuse profülaktika- ja ravi­meetodid olid efektiivsed ja praktikas laialdaselt kasu­tusel. 1982. aastal alustati Ilmar Müürsepa juhenda­misel embrüosiirdamisuuringuid, mille tulemusena töötati välja efektiivne farmis kohapeal kasutatav embrüosiirdamistehnoloogia, mille eest uurimisrühm pälvis 1993. a Eesti Vabariigi teaduspreemia.

I. Müürsepp on avaldanud üle 160 teadusliku artikli ja on 8 raamatu autor või kaasautor. Ta on kirjutanud suure osa käsiraamatust Veterinaarsünnitusabi ja güne­koloogia ("Valgus", 1979). I. Müürsepp on tulemus­likult juhendanud 7 doktori-, kandidaadi- ja teadus­magistriväitekirja. I. Müürsepp on pälvinud teadustule­muste eest mitmeid tunnustusi: Eesti NSV teeneline teadlane (1985), Eesti NSV riikliku preemia laureaat (1985), Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia korrespondentliige (1991), Venemaa Põllumajandus­teaduste Akadeemia välisliige (1992), Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaat (1993). Ilmar Müürsepp on Eesti Põllumajanduse Akadeemia esimene audoktor (1989).

Ülle Jaakma


Pm-dr Rein Kask (16.11.1926–17.11.2017)
Eluajapreemia 15.4.1999
Auliige 5.4.2006

Vt Auliikmed


Pm-knd Karl Kaarli (18.08.1923–17.02.2006)
Eluajapreemia 13.4.2000

Karl KaarliJäneda Põllutöökoolis kiindus Karl Kaarli jäägitult taimekasvatusse ning asus põllutöökooli lõpetamise järel teadmisi omandama Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, mille ta lõpetas 1948. aastal.

Ülikooli lõpetamisele järgnenud aastad olid poliitiliselt keerulised, mis ei jätnud puudutamata ka Karl Kaarlit. Töö katsetehnikuna Jõgeva Sordiaretuse Instituudis ning nooremteadurina ENSV TA Põllumajanduse Instituudi Kuusiku filiaalis oli küllaltki pingeline. Alates 1951. aastast töötas Karl Kaarli agronoomina Mahtra kolhoosis, hiljem peaagronoomina Kurna ning A. Sommerlingi nim sovhoosis.

Teadustööd Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi põllunduse osakonnas alustas ta 1962. aastal. Uurimisvaldkonnaks kujunes suvirapsi kasvatamine Eesti oludes. Oma kandidaadiväitekirja koostas ta teemal “Suvirapsi kasvatamine haljassöödaks”. Selle kaitses ta edukalt 1969. aastal. Edasine töö ongi toimunud põhiliselt Sakus EMMTUI katsemajandite osakonna juhatajana, seejärel seemnekasvatuse sektori ja kultuurrohumaade osakonna heinakasvatuse sektori juhatajana.

Karl Kaarli teeneid vajati ka tema kodukohas. Nii töötaski ta Jüris asuva A. Sommerlingi nim. sovhoosi direktorina aastatel 1973–1976. Et teadustöö oli talle südamelähedasem, siis valis ta selle uuesti 1976. aastal ja on sellele truuks jäänud tänaseni.

K. Kaarli teadustegevust iseloomustab põhjalikkus ja laiahaardelisus. Tema uurimisobjektideks on olnud mitmesugused õlikultuurid nagu raps, rüps ja ka õlilina ning õlimagun. Tänu Karl Kaarli aktiivsele tegevusele on Eestimaal taastunud efektiivne hernekasvatus. Karl Kaarli teaduslik-praktilisi töid tuntakse hästi nii Eestis kui piiri taga (Saksamaal, Poolas, Rootsis, Soomes jm.). Vabariigi põllumajanduspraktikud hindavad Karl Kaarli teaduslikke uurimusi ja nendest tulenevaid praktilisi väljundeid kõrgelt. Ta oli hinnatud ja oodatud lektor kõikides kaun- ja õlikultuure kasvatavates taludes ja ühistutes. Tema sulest on ilmunud hulgaliselt teaduslikke artikleid. Ta on teeneline teadlane 1982. aastast.

Luule Tartlan


Prof Karl Peterson (14.01.1927–25.03.2008)
Eluajapreemia 5.4.2001

Karl Peterson1945. aastal asus Karl Peterson õppima TRÜ loomaarstiteaduskonnas, mis jõudis lõpule 1950. aastal. Järgnes tegevus õppejõuna TRÜ loomaarsti- ja EPA veterinaariateaduskonnas, algul assistendina (1950–1957), seejärel vanemõpetajana (1957–1959), dotsendi kt.-na (1959–1961), dotsendina (1961–1970), professori kohusetäitjana (1970–1973) ja professorina (1973–1995). 1981–1986 oli K. Peterson EPA sise- ja nakkushaiguste kateedri juhataja ja 1. sept. 1993 kuni 1. sept. 1995 nakkushaiguste õppetooli juhataja. 1. septembrist 1995. a. on Karl Peterson emeriitprofessor.

Prof. Karl Peterson on õpetanud mikrobioloogiat ja viroloogiat veterinaariateaduskonna üliõpilastele ja mikrobioloogiat lihatehnoloogia osakonna üliõpilastele.

Tema kandidaaditöö valmis algul prof. F. Laja ja hiljem prof. J. Kaarde juhendamisel. Kandidaadiväitekirja teemal Suu- ja sõrataudi komplikatsioonidest ja selle taudi mõjust lehmade piimatoodangule Eesti NSV-s kaitses 1957. a. märtsis EPA nõukogus. 1968. aastal kaitses Karl Peterson doktoridissertatsiooni Leningradi Veterinaaria Instituudis teemal Tibude resistentsuse tõstmine salmonelloosi (pulloroosi-tüüfuse) vastu ontogeneesi varajastel etappidel, mille järel (1970) omistati talle veterinaariadoktori kraad ja 1973. aastal professori kutse.

Prof. K. Petersoni teadustöö on olnud seotud suu- ja sõrataudi, veiste tuberkuloosi, veiste trihhofüütia ja kanade salmonelloosi uurimisega. Koostöös prof. J. Kaardega töötas ta välja veiste trihhofüütia ravimisskeemi, kasutades põlevkivifenoole. Enam kui paarikümne viimase aasta jooksul on ta uurinud piima kvaliteeti, mastiitide etioloogiat ning nende diagnoosimise ja ravi küsimusi. Alates 1977. aastast korraldas K. Peterson 15 aastat järjest koos kirurgia- ja sünnitusabi kateedri õppejõududega igal aastal vabariikliku nõupidamise ülalmärgitud küsimustes. Ta täiustas mastiidivastase vaktsiini valmistamise metoodikat ja täpsustas selle kasutamist. Ta soovitas isoleerida stafülokoki farmisisese tüve ja sellest valmistada vaktsiini. See võimaldab 2–5 korda vähendada mastiitide esinemissagedust.

Prof. K. Petersoni üldbioloogilise prioteetse töö vastu on huvi tundnud paljude riikide veterinaarid, meedikud, bioloogid ja geneetikud.

Prof. K. Peterson on juhendanud mitmeid aspirante (S. Kangur, M. Aidnik, E. Pärnaste, M. Binsol, M. Piirsalu, V. Parts, M. Klaassen, O. Kalda), kes kõik on ka teaduskraadi omandanud.

K. Petersoni ühiskondlik töö on olnud mitmekülgne ja viljakas. Ta on olnud pikka aega mitmete nõukogude (EPA väitekirjade kaitsmise nõukogu, ELVI nõukogu, ELVI väitekirjade kaitsmise nõukogu, veterinaariateaduskonna nõukogu liige), Mikrobioloogia Seltsi aseesimees.

Saavutuste eest teaduslikus, pedagoogilises ja ühiskondlikus töös on K. Petersonile korduvalt avaldatud kiitust rektori käskkirjaga, talle on antud mitmeid valitsuse ja ministeeriumide aukirju, diplomeid ja NSVL Rahvamajanduse Saavutuste Näituse hõbe- ja pronksmedal. 1976. aastast on prof. Karl Peterson ENSV teeneline teadlane.

Hiljar Pärn


Akad Hans Küüts (20.12.1932–)
Eluajapreemia 4.4.2002
Auliige 13.4.2000

Vt Auliikmed


Pm-knd Meinhard Karelson (23.08.1917–31.03.2004)
Eluajapreemia 2.4.2003
Auliige 8.4.1992

Vt Auliikmed


Prof Elmar-Ants Valdmann (29.06.1928–29.08.2005)
Eluajapreemia 7.4.2004

Elmar-Ants ValdmannElmar-Ants Valdmann siirdus 1947. a õppima Tartu Ülikooli veterinaariateaduskonda. Veterinaararsti diplomi Eesti Põllumajanduse Akadeemiast sai Elmar-Ants Valdmann 1952. a.

Juba üliõpilaspäevil võttis ta aktiivselt osa üliõpilaste teadusliku ühingu tööst, mis ilmselt aitas määrata edaspidiseid töid ja tegemisi. Prof. J. Kaarde soovitab oma iseloomustuses E.-A. Valdmannil asuda tööle teaduse alal.

1952. a tuli E.-A. Valdmann tööle tolleaegsesse TA Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituuti laborandina. 1953–1956. a õppis ta aspirandina Leningradi NSVL TA I. P. Pavlovi nim. Füsioloogia Instituudis. 1956. a asus ta järjepidevale tööle Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituuti, algul nooremteadurina, edasi jätkas vanemteadurina ja aastail 1961–1965 instituudi biokeemia ja füsioloogia labori juhatajana. 1965–1976. a oli ta instituudi direktori asetäitja teadusalal. Pikka aega, aastatel 1976 kuni 1994 oli Elmar-Ants Valdmann Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi direktor, olles 1988–1993. a ka Teadus-tootmiskoondise “Eesti Loomakasvatus” peadirektor.

1959. a kaitses E.-A. Valdmann edukalt kandidaadidissertatsiooni teemal “Изучение рефлекса молокоотдачи при машинной дойке” (Piimaejektsiooni refleksi uurimine masinlüpsil) ja talle omistati bioloogiakandidaadi kraad. 1969. a valmis doktoridissertatsioon teemal “Моторная функция вымени коров при машинном доении” (Lehma udara motoorne talitlus masinlüpsil), mille E.-A. Valdmann kaitses samal aastal ja talle omistati bioloogiadoktori kraad.

Neljakümne kahe aasta jooksul on E.-A. Valdmannil tulnud suunata eesti veterinaaria- ja loomakasvatusteaduse arengut koos uue põlvkonna teadlaste kujundamisega. See oli ajajärk, mil Eesti põllumajanduses toimunud järsud muutused seadsid veterinaaria- ja loomakasvatusteaduse ette omamoodi ülesanded. E.-A. Valdmann on Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi juhtimisel lähtunud põhimõttest, et Eestis on põllumajandust, sh. loomakasvatust vaja, ja igati aidanud kaasa selle arengule ja järjepidevusele.

E.-A. Valdmanni tegevust teadlase ja administraatorina on korduvalt kõrgelt hinnatud. Talle on kollektiivide koosseisus antud Nõukogude Eesti (1972) ja Eesti NSV riiklik preemia (1985), NSVL riiklik preemia (1975). Ta on Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaat (1993), 1976. aastast teeneline teadlane, 1982. a kinnitati professori kutse. 1978. a valiti ta Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1983. a sama akadeemia tegevliikmeks ja 1992. a Venemaa Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliikmeks.

E.-A. Valdmannil on teadusliku ja administratiivse tegevuse kõrval tulnud täita väga palju ühiskondlikke ülesandeid, olles EPMÜ, TÜ ja teiste teadusasutuste teadusnõukogu ja erialanõukogu liige. Olgu märgitud, et tähelepanuväärset tööd noorte teadlaste ettevalmistamisel Eestis tegi Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi juures tegutsenud erialanõukogu, kus kaitses oma teaduskraadi 91 vabariigi noorteadlast. Selle nõukogu esimehena ja aseesimehena töötas E.-A. Valdmann. 1976–1993 oli Elmar-Ants Valdmann eesti punase karja tõuaretuse nõukogu esimees. Lisaks eeltoodule on ta olnud tegev veel väga paljudes organisatsioonides, nagu Euroopa Piimakarjakasvatajate Assotsiatsiooni liige, kuulus Euroopa punase karja ühenduse direktorite nõukogusse, sai Aretusühistu Eesti Punane kari 1. auliikmeks, Eesti Vabariigi teaduspreemiate määramise komisjoni liige jne., aga samuti väga mitmete ajakirjade toimetuskolleegiumide liige või nende esimees. Kõige selle kõrval on tema juhendamisel kaitstud 8 kandidaadidissertatsiooni ja 1 magistriväitekiri.

E.-A. Valdmann on 345 trükis ilmunud publikatsiooni autor või kaasautor. Mitme võõrkeele oskajana on ta osalenud ja esinenud korduvalt rahvusvahelistel kongressidel, konverentsidel ja sümpoosionidel.

Olav Kärt


Prof Vambola Veinla (24.11.1926–24.10.2009)
Eluajapreemia 6.4.2005
Auliige 10.4.1997

Vt Auliikmed


Prof Jüri Kuum (16.05.1922–30.06.2009) 
Eluajapreemia 5.4.2006
Auliige 8.4.1993

Vt Auliikmed


Pm-dr Kalju Kask (13. XII 1929–)
Eluajapreemia 4.4.2007
Auliige 6.4.2005

Vt Auliikmed


 

<< Oktoober >>
E T K N R L P
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 16:15-18:00 Maaülikooli tehnikainstituut Evelin Loit, Marko Kass Täppisaretuse võimalused taimekasvatuses Eestseisuse visiit Riiga 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31  
Üles