Auliikmed

Ants Bender (21.04.1945)
Auliige 06.04.2018

Ants BenderAnts Bender alustas oma teadusteed Eesti Põllumajanduse Akadeemia kaugõppeosakonnas agronoomia erialal (1964–1971, sh 3 aastat NLiidu armees), jätkas seda Sakus EMMTUI statsionaarses aspirantuuris (1973–1976) ja õppis ka Patendi Keskinstituudi Tallinna filiaalis (1977–1979, omandas patentoloogina teise kõrghariduse). Ta töötas 1968–1973 Sakus haljastusspetsialisti ja vanemagronoomina, 1976–1977 teadurina ning 1977–1980 Tooma katsejaama juhatajana. Viimane ametikoht oli tõsiseks väljakutseks, sest see väärika minevikuga teadusasutus (rajatud 1910) oli mitmetel põhjustel hakanud kokku tõmbuma, eeskätt lahendamata kaadriprobleemide tõttu. Energiline A. Bender suutis luua tingimused heatasemeliste rohumaauuringute jätkamiseks turvasmuldadel, korrastada katsebaasi hooneid ja hankida juurde tarvilikku katsetehnikat. Benderi edasine tegevus on seotud Jõgevaga, kus ta juhtis tollase Jõgeva Sordiaretusjaama heintaimede sektorit (1981–1985) ja aretusosakonda (1986–1992) ning EMMTUI-st eraldunud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi heintaimede aretuse osakonda (1992–2013). Alates 2013. a on ta Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur.

Tema teadustöö on olnud mitmesuunaline ja ulatuslik. Oma kandidaaditöös (kaitstud 1980. aastal) Külvisenormi, seemnesegu ja väetamise mõju muru- kamara kujunemisele turvas-muruvaiba tootmisel esitas ta muruvaiba tootmise eksperimentaalse tehnoloogia happelistel kuivendatud rabamuldadel. Ta on tuntumaid muruspetsialiste Eestis.

Jõgeval töötades on Ants Bender üle 30 aasta juhtinud heintaimede aretust ja algseemnekasvatust, uurinud Eesti looduslike lutserni ja punase ristiku populatsioonide saagivõimet ja aretusväärtust, lutserni ja punase ristiku õitsemisbioloogiat (sh tolmeldajaid), välismaal aretatud sortide talvekindlust ja viljelusväärtust Eestis, kõrreliste seemnekasvatuse agrotehnikat ja liblikõieliste liikide kasutamist haljas- väetisena.

Aastail 1996–1999 oli ta igapäevatöö kõrvalt doktorantuuris EPMÜ juures, mille tulemusena kaitses ta 2000. aastal doktoritöö Lutserni ja punase ristiku sordid, nende omadused.

Põllumajandusdoktor Ants Bender on karjamaatüübiliste lutsernisortide 'Karlu' ja 'Juurlu' ning punase aruheina sordi 'Herbert' kaasautor, lamba-aruheina sordi 'Ave' ja hulgalehise lupiini 'Lupi' autor.

Rohumaateadlased ja praktikud tunnevad teda kui selge sõna ja ilmeka esinemisega lektorit ning eeskätt hea sulega viljakat kirjameest. Ta on avaldanud (1976–2014) üle 250 artikli uurimistulemuste, tootjate probleemide, põllumajandusteadlaste täht- ja mälestuspäevade ning katseasutuste tegevuse kohta. Sellisena on Ants Benderi tööde kogum ühtlasi põllumajanduse ajaloo väärtuslikuks allikaks. Enamik isikuartikleid on ilmunud ajakirjas Agraarteadus (kokku 33).

A. Bender on 13 iseseisva väljaande koostaja, autor või kaasautor, sh. käsiraamat-õpik Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine (koostaja A. Bender, I ja II osa, vastavalt 338 ning 418 lk. Tartu, 2006). Ammendava pildi valdkonnast annab ka Benderi raamat Heintaimede sordiaretus ja seemne- kasvatus. Ajalooline ülevaade (Jõgeva, 2010, 240 lk).

Palju aega ja energiat panustas ta EV Põllumajandusministeeriumi juurde 2002. aastal taasloodud Taimekasvatusliku Katseasjanduse Nõukogu töösse, mille tegevust ta juhtis esimehena aastatel 2002–2008.

A. Bender on olnud Eesti Rohumaade Ühingu üks aktiivsemaid liikmeid, aastast 2003 kuulub ta Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi eestseisusesse. Ta on esinenud ettekannetega Euroopa sordiaretajate ühenduse EUCARPIA ning Põhjamaade heinaseemnekasvatajate teaduskonverentsidel. Tema head mainet teadlasena näitab seegi, et ta on kuulunud kõigi omal ajal Eestis tegutsenud põllumajanduslike uurimisasutuste teadusnõukogudesse (v.a ELVI). Pikka aega (2002–2014) oli A. Bender ka Põllumajandusministeeriumi teadusnõukogu liige.

A. Bender on olnud külalisõppejõuks Eesti Maaülikoolis (EMÜ) ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, juhendanud 20 agronoomia eriala lõputööd ja kolm teadusmagistritööd, kuulunud EMÜ doktoritööde kaitsmisnõukogusse lisaliikmena. Ants Bender on pälvinud rida tunnustusi nagu Rootsi Kuningliku Teaduse Akadeemia väikese hõbemedali (2004) ning EV Põllumajandusministeeriumilt kaks teenetemedalit (aastatel 1990 ja 2000) ja hõbedase teenetemärgi (2013).

Emeriitprofessor Rein Viiralt


Viive Tikk (10.05.1932–5.11.2013)
Auliige 25. aprill 2012

Viive TikkAlates 1971. aastast töötas Viive Tikk 27 aastat EPA ja EPMÜ eriloomakasvatuse kateedris ning väikelooma- ja linnukasvatuse osakonnas teaduri, vanemlaborandi, vanempreparaatorina ja nooremteadurina. 1988. aastal tunnustati Viive Tikku eesti vutitõu loomise kollektiivi liikmena ENSV Ministrite Nõukogu preemiaga.

1999–2000 oli ta EPMÜ väikelooma- ja linnukasvatuse osakonna nooremteadur, grantide nr 195 ja 197 täitjana, 2001–2006 Eesti Linnukasvatajate Seltsi teadur programmi "Eesti vuttide geneetilise potentsiaali taastamine" ning 2007–2012 uurimistöö "Ohustatud tõu, eesti vuti aretus-säilitusprogramm" täitmiseks.

Aastatel 1970–2012 osales Viive Tikk kokku 11s lepingulises uurimistöös, viies ETF grandis ja kolmes eesti vutitõu aretusprogrammis nende täitja, kaastäitja, teaduri või vanemteadurina. Enam kui 40 aasta vältel on Viive Tiku osalusel valminud hulk teadusartikleid ja erialaraamatuid – kokku 152 nimetust, neist käsi- ja sõnaraamatuid, monograafiaid või nende osi kokku 10. Tähelepanuväärsemateks töödeks on erialaraamatud Karusloomakasvatuse terminid, Linnukasvatus I, Linnukasvatus II, Vutikasvatus ja Linnukasvatusterminid.

1999. a valiti Viive Tikk Eesti Linnukasvatuse Seltsi auliikmeks ja 2012. aastal Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliikmeks. Viive Tikule on omistatud ka EMÜ teenetemedal.

Irje Nutt


Pm-knd Vilma Raudsepp (12.06.1925–28.04.2012)
Auliige 06. oktoober 2010

Pm-knd Vilma RaudseppEesti Põllumajanduse Akadeemias töötas Vilma Raudsepp 1954. aastast kuni 1986. aastani: Alguses põllumajandusloomade söötmise kateedri assistendina 1954.–1959. aastal; seejärel eriloomakasvatuse kateedri aspirandina 1959.–1962. aastal ja samas kateedris zootehnikuna 1962.–1966. aastani. Õppejõuna jätkas eriloomakasvatuse kateedris assistendina 1966.–1968. aastani, vanemõpetajana 1968.–1970. aastani, dotsendi kohusetäitajana 1970.–1973. aastani ja dotsendina 1973.–1986. aastani.

Vilma Raudsepa erialaks kujunes lambakasvatus. Nii kaitses ta 1965. aastal põllumajandusteaduste kandidaadidissertatsiooni teemal “Eesti tumedapealiste lammaste liha- ja villajõudlus uttede erineval söötmisel” (juhendaja prof. Elmar Liik). Ligikaudu 80 teadus- ja populaarteaduslikku artiklit käsitlevad põhiliselt lambakasvatust. Teaduslike tööde põhisisuks on olnud lammaste liha- ja villajõudluse parandamise võimalused nende erineval söötmisel ja pidamisel; noorlammaste üleskasvatamise meetodite täiustamine, sealjuures soovitused tallede lisasöötmiseks. Samuti on ta uurinud lammaste liinilise kuuluvuse ja kehaehituse mõju jõudlusele. Lisaks lambakasvatusele on V. Raudsepa sulest ilmunud ka sigade ja lindude söötmise alaseid töid. Vilma Raudsepa koostatud on “Sea-, lamba- ja linnukasvatuse praktikum” (kaasautor Edvard Meisner, 1973), “Lambakasvatuse praktikum” (vene keeles, 1978), “Loomakasvatuse alused” (lambakasvatuse osa, 1979). Viimased lambakasvatuse alased tööd on seotud Eesti lambakasvatuse ajalooga ja need on avaldatud ajakirjades “Lammas ja Kits” ning “Maakodu”.

Vilma Raudsepp õpetas lambakasvatuse kõrval põllumajandusloomade söötmist, eriloomakasvatust ning loomakasvatuse aluste kursust. Ta oli paljude lambakasvatuse ja ka seakasvatuse valdkonda kuuluvate diplomitööde juhendajaks.

Vilma Raudsepp aitas kaasa lambakasvatuse arengule Eestis. Ta kuulus Eesti liha-villalammaste tõuaretuse nõukogusse. Alates Eesti Lambakasvatajate Seltsi (ELaS) taasloomisest 1990. aastal oli seltsi liige ning alates 1995. aastast Eesti Lambakasvatajate Seltsi auliige. Suure vastutustundega töötas Eesti Lambakasvatajate Seltsi revisjonikomisjoni esinaisena 1997. aastast kuni 2000. aastani.

Akadeemilisse Põllumajanduse Seltsi kuulus Vilma Raudsepp alates selle taasasutamisest. Emeriitdotsent Vilma Raudsepp valiti 2010. aastal Akadeemilise Põllumajandus Seltsi auliikmeks.

Peep Piirsalu


Prof Paul Kuldkepp (10.08.1934–)
Auliige 08. aprill 2009
Aastapreemia 30. märts 1994

Prof Paul KuldkeppAastatel 1964–1967 õppis ta EPA aspirantuuris agrokeemia erialal. 1969. aastast on ta põllumajanduskandidaat. Paul Kuldkepp töötas EPA-s õppejõuna 1966–2003. aastani assistendist kuni professorini. Kokku on Paul jaganud nelja aastakümne jooksul tarkust agrokeemia alal ca 4000 üliõpilasele. Hiljem töötas ta lepinguliste tööde vanemteadurina kuni 2008. a. kevadeni.

Paul Kuldkepi kandidaadiväitekiri käsitles tolmjate lubiväetiste kasutamise võimalusi karbonaatsel moreenil kujunenud muldadel, hiljem on ta uurinud Lõuna-Eesti kuppelmaastiku muldade viljakuse tõstmise võimalusi, kompleksväetiste kasutamist, taimede kasvuaegse saagikuse diagnoosimise võimalusi, orgaaniliste väetiste mõju mullaviljakusele pikaajalistes põldkatsetes ning põlevkivi poolkoksi kasutamise võimalusi põllumajanduses ja aianduses tarvitatavate kompostide valmistamisel.

Viljaka õppe- ja teadustöö tulemusena on ta kirjutanud ligi 190 teaduspublikatsiooni, on olnud mitmete raamatute kaasautoriks, kirjutanud üle 30 õppevahendi, juhendanud 100 üliõpilase diplomi-, magistri- ja doktoritööde valmimist ning lisaks aidanud vormistada mitmeid doktoridissertatsioone.

Aastatel 1972–1981 oli ta agronoomiateaduskonna dekaaniks. Paul Kuldkepi algatusel taastati tema dekaaniks oleku ajal väga populaarseks saanud süstemaatilised agronoomide kutsealavõistlused.

Ta oli üheks esimeseks õppejõuks-teadlaseks EPA-s, kes hakkas arendama rahvusvahelist koostööd, rajades 1989. a tänini viljakalt tegutseva üleeuroopaliselt tunnustatud IOSDV (International Organische-Stickstoff Dauerversuche) püsikatse, mis tunnistati 2003. a põldkatsete ülevaatusel Eesti parimaks põldkatseks.

Paul Kuldkepp on aktiivne APS-i tegevliige aastast 1990, aastal 1994 määrati talle APS-i teadustöö aastapreemia. 1995. aastast on ta professor. 1999. ja 2001. a. tunnustati tema tööd EPMÜ teenetemedaliga ja 2001. aastast on ta ka emeriitprofessor. 08. aprillil 2009. a valiti APS-i üldkogul Paul Kuldkepp ühehäälselt seltsi auliikmeks.

Enn Leedu


pm-knd Kaarel Tarandi (7.11.1907–26.05.2008)
Auliige 4. aprill 2007

Kaarel Tarandi

Lõpetanud Tallinna II Reaalkooli 1926. aastal, astus Kaarel Tarandi sama aasta sügisel Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemiaosakonda. Et vahepeal tuli ka elatist teenida ja kooliraha koguda, jõudis ta keemiku diplomi omandada 1933. a suvel. Järgnes aasta aega sõjaväeteenistust ja mõni kuu keemiku ametit sõjakooli laboratooriumis.

Alates 1. jaanuarist 1935 oli tema töö olnud seotud põllumajandusega. Temast sai laboratooriumi juhataja Eesti Sooparanduse Seltsi Tooma Soouurimise Instituudis. 1938. aastal täiendas ta end soouurimise alal Saksamaal ja Rootsis. Kuid 1941. a. sõjasuvel soouurimise labor hävis ja K. Tarandi viidi üle Kuusiku Põllumajanduslikku Uurimisinstituuti keemikuks. Aastatel 1944–1947 töötas ta samas instituudis direktori asetäitjana teadustöö alal. Seoses teadusasutuste reformiga sai K. Tarandist 1947. a veebruaris agrokeemialabori juhataja ENSV TA Taimekasvatuse Instituudi Kuusiku filiaalis. Järgmine reform tõi 1953. a kevadel K. Tarandi Tartu Masina-Traktorijaama agrokeemik-laborandiks, milliselt kohalt kutsus EPA mullateaduse, agrokeemia ja maaviljeluse kateedri juhataja prof. O. Hallik ta kateedrisse tööle. K. Tarandi töötas 1955–1956 tehnik-agrokeemikuna ja kaitses kandidaadidissertatsiooni, seejärel töötas vanemõpetajana (1956–1958) ja dotsendina kuni pensionile siirdumiseni 1970. aastal. Vajaduse korral kutsuti K. Tarandi lühemaks perioodiks kateedrisse tööle veel hiljemgi.

K. Tarandi uurimistöö oli Kuusiku-perioodil väga viljakas, 1941. a. lõpust alates uuris ta Eesti põllumuldade kergestilahustuvate fosfori- ja kaaliumiühendite sisaldust. Sel perioodil sai alguse mullaproovide keemiliste massanalüüside tegemine väetistarbe määramiseks. 1943. aastal käis K. Tarandi vastava metoodikaga tutvumas ka Saksamaa mullaanalüüsidega tegelevates uurimiskeskustes. K. Tarandi juhtimisel kujundati Kuusikul välja kõrge tööviljakusega laboratoorium, mis 1955. aastal suutis 15 000 mullaproovi tulemuste põhjal anda juba ülevaate kogu Eesti põllumuldade liikuva fosfori ja kaaliumi sisaldusest. Eriti huvitav ja suure praktilise tähtsusega oli avastus, et Eesti põllumuldadest on tervelt 80% liikuva fosfori poolest vaesed, kuid 10% siiski rikkad ja need paiknevad kompaktse vööndina Põhja-Eesti rannikulähedases piirkonnas.

Väetistarbe määramise tulemusi ja järeldusi käsitles K. Tarandi arvukates teaduslikes trükitöödes ja ettekannetes teaduslikel konverentsidel, aga ka paljudes ajaleheartiklites, raadioloengutes ja vahetutes esinemistes laiale kuulajaskonnale. K. Tarandi oli Loengute Keskbüroo mittekoosseisuline lektor ning Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu tegevliige. 1956. a kevadel kaitses ta edukalt kandidaaditöö Kergestilahustuvate fosfori- ja kaaliumiühendite sisaldusest Eesti NSV põllumuldade künnikihis. 1950. aastal väärtustati K. Tarandi tööd ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.

EPA-s õpetas K. Tarandi agrokeemiat ja mullateadust. Ta võttis osa ka uurimistööst ja selle tulemuste publitseerimisest, kuid kirjutas ka õpperaamatuid, osales vene-eesti mullateaduse sõnastiku koostamisel ja oli paljude teadustööde kogumike toimetaja.

Enn Turbas


Pm-dr Rein Kask (16.11.1926–17.11.2017)
Auliige 5. aprill 2006
Eluajapreemia 15. aprill 1999

Rein Kask

Rein Kask õppis Uuemõisa Põllumajandustehnikumis, lõpetas selle 1945 nooremagronoomina ja jätkas edasiõppimist Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonnas – lõpudiplom 1949. aastast.

Üliõpilasena (1947) alustas tööd laborandina tolleaegses Eesti Teaduste Akadeemia Põllumajanduse Instituudis, kuhu jäi esialgu vanemlaborandina tööle ka pärast ülikooli lõpetamist. Juba 1950. aastal edutati ta nooremaks teaduslikuks töötajaks mullateaduse alal. 1955. aastal valmis Rein Kasel esimene väitekiri teemal Mulla vee-erosiooniprotsessist Eesti NSV-s ja selle vastu võitlemise võimalikest võtetest, mille eduka kaitsmise järel omistati talle 1956 a põllumajandusteaduste kandidaadi teaduslik kraad. Samal aastal asus tööle Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituuti, kus töötas aastatel 1956–1960 teaduri ja vanemteadurina. 1960. aastal valiti Rein Kask instituudi mullauurimise osakonna juhatajaks. Pingsa töö tulemusena valmis 1973 a. järgmine väitekiri teemal Eesti NSV põllumajanduskõlvikute agromullateaduslik iseloomustus ja hindamine mille kaitsmise (1974) järel omistas Kõrgem Atestatsioonikomitee (VAK) talle 1976 aastal põllumajandusteaduste doktori kraadi. Tolleaegse tava järgi oli väitekirja kaitsmine vaevarikas, mitmeetapiline ja aegavõttev. Kulus enne aastaid, kui valminud väitekiri ja selle kaitsmine ka Moskvast lõpliku kinnituse sai. Hiljem on põhjendatud seda dissertandile närvesöövat venitamistaktikat suurte rahaliste raskustega riigis. Kehtis ju kord, mille järgi kraadi omamise järel palk tõusis märgatavalt. Riigis ei suudetud (või ei tahetud) palga maksmise korda muuta, lihtsam oli kraadide väljaandmisega venitada.

Põllumajandusdoktor Rein Kask töötas osakonnajuhatajana aastatel 1960–1988. Siis kadus stabiilsus Eesti teadusasutustes ja nii ka Sakus. Algasid lõputud struktuurimuudatused ja ümberkorraldamised, liitmised ja lahutamised. Selles muutuste veskis töötas Rein Kask sektori juhatajana (1988–1994), agroökoloogia osakonna juhtivteadurina (1994–1996) ja lõpuks vanemteadurina (1996–2001).

Rein Kask on teinud uurimusi muldade süstemaatika ja diagnostika, geneesi, evolutsiooni ja erosiooni, mullaviljakuse ja -kaitse, maa hindamise, põllumaa kasutamise ning mullastiku kaardistamise kohta. On üks NSV Liidu muldade erosiooni kaardi ja monograafia autoritest ning Eesti mullastiku suuremõõtkavalisele kaardistamisele alusepanijaid. Ta on koostanud Eesti maahindamismetoodika ja -hindamistabelid. Avaldanud trükis üle 300 teadusartikli sh arvukad publikatsioonid Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi teadustööde kogumikes, Eesti Geograafia Seltsi aastaraamatutes, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ajakirjas Agraarteadus jt väljaannetes. Rein Kask on 17 iseseisva väljaande – raamatu või brošüüri – autor või kaasautor. Nimetada võiks siin järgmisi: Mullastikukaardi koostamine (1951, koos A. Pihoga), Eesti NSV muldade määraja (1957), Eesti NSV mullaerimite iseloomustus. Juhend mullastiku kaardistajale (1960, koos A. Pihoga), Juhend põllumajandusmaa hindamiseks tsonaalse metoodika alusel (1965), Vene-Eesti mullateaduse sõnastik (1971, autoreid), Eesti NSV maafond ja selle põllumajanduslik kvaliteet (1975), Mullateaduse õpik (1976, koostaja ja autoreid), Teaduslikult põhjendatud maaviljelussüsteem ENSV-s (1983, autoreid), Mullateadus (1987, koos H. Tõnissoniga), Eesti NSV muldade süstemaatiline nimestik ja lühidiagnostika (1988), Eesti mullad (1996). Loomulikult on igal väljaandel või avaldatud artiklil oma mõju ja tähtsus. Ometi tahaks eriliselt esile tõsta viimatinimetatud raamatut, mis kujutab endast Rein Kase elu jooksul tehtud teadustöö põhjalikku kokkuvõtet. Jõudis see tänulike lugejateni juba ajal, mil põllumajandusteadus oli sattunud kroonilisse alafinantseerimise ajajärku. Vaid tänu põllumajandusministeeriumi kõrgemate ametnike (I. Tupits, O. Tamberg) mõistvale suhtumisele leiti selle raamatu väljaandmiseks rahastus. Raamatule annavad hinnalise lisaväärtuse autori enda pildistatud väga kvaliteetsed värvusfotod.

Põllumajandusdoktor Rein Kask oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi liige, kellele, tema töist panust põllumajandusteaduse edendamisse arvestades, määrati elutööpreemia (1999) ning aastal 2006 valiti ta seltsi auliikmeks. Rein Kask oli ka kauaaegne Eesti Geograafia Seltsi tegevliige. Eesti impeeriumisse kuulumise ajal on ta olnud Üleliidulise Mullateadlaste Seltsi liige, Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia (VASHNIL) Lääneosakonna maaviljeluse, mullateaduse ja agrokeemia sektsiooni liige ning aseesimees.

Ants Bender


Pm-dr Kalju Kask (13. XII 1929–)

Auliige 6. aprill 2005
Eluajapreemia 4. aprill 2009

Kalju KaskBotaanika eriala – aianduse – õppimist alustas Kalju Kask 1949–1951. a Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonnas ning jätkas 1951–1955 EPA agronoomiateaduskonna aiandusosakonnas, mille lõpetas cum laude. Tööle suunati ta Harju rajooni Kostivere sovhoosi osakonnajuhatajaks, mis ei sobinud tema huvialaga. Juba aasta pärast õnnestus tal saada aiandusalane töö Teaduste Akadeemia Bioloogia Eksperimentaalbaasis, kus 1956–1957. a töötas aednikuna ning seejärel teadurina reorganiseerimise tulemusena vastmoodustatud Eksperimentaalbioloogia Instituudis. Tema ülesandeks oli dendroloogiliste kogude loomine botaanikaaia rajamiseks ning instituudi uue asukoha ettevalmistamine ja majandamine Harkus. Samaaegselt algas ka tema sordiaretustöö Teaduste Akadeemia president akadeemik J. Eichfeldi poolt külvatud maguskirsipuu seemnetest kasvanud seemikute hulgast perspektiivsemate valimisega ning harrastusaednik Otto Krameri poolt instituudile üle antud õuna- ja pirnipuude aretusaia hooldamisega. 1961–1964. a õppis ja töötas samas taimefüsioloogia eriala aspirandina uurides maguskirsipuu, viltja kirsipuu ja õunapuu mutatsiooniaretuse küsimusi. Bioloogiakandidaadi kraadi kaitses ta 1965. a ning jätkas tööd teadurina.

1970. a kutsuti ta tööle tolleaegsesse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Polli katsebaasi dr. A. Siimoni poolt tema surma tõttu poolelijäänud õuna- ja pirnipuude sordiaretustööd jätkama. Pollis töötab ta käesoleva ajani Eesti Maaülikooli Põllumajanduse ja Keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadurina. Polli tõi ta kaasa ka eelmises töökohas alustatud aretusmaterjali ning jätkas Pollis ka maguskirsside aretust. Samaaegselt juhtis ta pikemat aega sordiuurimis- ja aretusrühma tööd. Botaanikahuvilisena uuris ta lisaks põhitööle Eestis vähetuntud puuvilja- ja marjakultuure. Selle töö tulemusena kaitses ta 1974. a Läti Põllumajanduse Akadeemias põllumajandusteaduste doktori teadusliku kraadi.

Viljapuude sordiaretus on pikaajaline töö ning ühe sordi aretamiseks kulub 25–30 aastat, seepärast on Kalju aretatud sordid enamikus tuntuks saanud alles viimasel aastakümnel. 53 aastase aretustöö tulemusena on Kalju aretanud 26 õuna-, pirni- ja maguskirsisorti, eesti soovitussortimendis on neist praega 9 ning Lätis 6. Huvi nende vastu tuntakse ka Soomes, Venemaal, Valgevenes ning isegi Hollandis ja Itaalias.

Eelmise sajandi 70-datel aastatel lõpetas ta A. Siimoni poolt alustatud õunasortide `Lembitu´ ja `Tiina´ ning pirnisordi `Pepi´, samuti akadeemik J. Eichfeldi alustatud maguskirsisortide `Johan´, `Norri´ja `Meelika´ aretuse. Ta on nende sortide kaasautor. Sortideks vormistatud tema aretatud uued õunasordid `Èls´,`Kaari´, `Kaimo´, `Kallika´, `Karamba´, Kastar´, `Katre´, `Kikitriinu´, `Krista´ ja `Liivika´ ning väikeseviljalised salatiõuna sordid `Kuku´, `Ruti´ ja `Ritika´, pirnisordid `Kadi´ ja `Polli punane´ ning maguskirsisordid `Karmen´, `Kaspar´, `Mupi´, `Piret´ ja `Tontu´. 2009. aastal lisandusid neile veel uued õunasordid `Aule´, `Kersti´ ja `Madli´.

1988. a. omistati talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus, 2004. a Eesti Maaülikooli teenetemedal ning 2006. a.Valgetähe IV klassi teenetemärk. Väljapaistva teadustöö eest omistati talle 2009. a Eesti Vabariigi elutöö preemia, mis on tema pikaajalise töö suureks tunnustuseks. Ta on 9 erialase raamatu autor või kaasautor ning avaldanud 80 teadusartiklit, populaarteaduslike ja tootmist nõustavate artiklite arv ulatub aga tuhandeni. Alates 1979. a on ta Ameerika Pomoloogia Seltsi liige, on osalenud mitmetes kodumaistes ja rahvusvahelistes nõukogudes ja komisjonides, sealhulgas 6 aastat ÜRO Põllumajandustaimede Geenivaramute Instituudi viljapuude Euroopa töörühmas.

Edgar Haak


Prof Heinrich Vipper (20.12.1928–19.05.2013)
Auliige 6. aprill 2005

Heinrich Vipper1948. aastal asus Heinrich Vipper õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas kuni 1951, mil loodi Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA), mille ta lõpetas 1953 kiitusega, omandades agronoomi kutse.

Tööle suunati selleaegse Eesti NSV Teaduste Akadeemia Polli filiaali nooremteaduri ja tootmismajandi juhataja ühitatud töökohale. Alates 1956 võeti tööle eraldi agronoom ja kuni 1966. aastani töötas Heinrich Vipper nooremteadurina Pollis. Seejärel viidi ta üle Kuusiku Katsebaasi vanemteaduri töökohale, kus töötas kuni 1972. aastani. Alates 1972. kuni 1978. aastani täitis Kuusiku katsebaadi juhataja ülesandeid ning 1979. aastast siirdus tööle, tollleaegse agronoomia teaduskonna dekaani Paul Kuldkepi erilisel veenmisel ja professor Elmar Halleri (1907–1985) kutsel EPA maaviljeluse kateedri vanemõpetaja töökohale. Alates 1980–1992 sama kateedri juhataja, lugedes maaviljeluse kursust agronoomia ja maaparanduse erialadel, andnud sõnalist õpetust kokku enam kui tuhandele üliõpilasele. On juhendanud 75 agronoomide diplomitööd, ühte põllumajanudusdoktori ning nelja -kandidaadi ja -magistritööd.

1980. aastal omistati Heinrich Vipperile vanemteaduri ja 1983. aastal dotsendi kutse. Aastatel 1993–1994 töötas EPA-st reorganiseeritud Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) taimesaaduste tehnoloogia instituudi juhatajana, 1992–1994 professorina ja 1994. aasta lõpust emeriitprofessorina.

Heinrich Vipper on trükis avaldanud raamatud Üheaastased lupiinid 1962, ja Maaviljeluse praktikum 1989. Ta on Maaviljeluse käsitaamatu 1978 kaasautor, milles kirjutas mullaharimise osa ning Hindrek Olderi koostatud Teraviljakasvatuse käsiraamatu 1999 kaasautor, milles ta käsitab külvikordi. On avaldanud üldse 140 teadustrükist kogumahuga 125 trükipoognat. Heinrich Vipper oli Teadusnõukogude liige EPA-s ja hiljem EPMÜ-s ning Eesti Maaviljelusinstituudi juures Sakus. Ajakirja Sotsialislik Põllumajandus toimetuskollegiumi liige, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliige 2006 jm.

Tööperioodil Polli Katsebaasis 1952–1966 uuris Heinrich Vipper valge mesika, maisi, üheaastase lupiini ja teraviljade agrotehnikat. 1966 kaitses väitekirja teemal Üheaastased lupiinid (Lupinus sp.), nende introduktsiooni võimalused ja agrotehnika Eesti NSV-s.

Maisikampaania ajal umbes 1954 käis Pollis sageli akadeemik Johan Eichfeld (1893–1989), kes tõi sinna hulk maisisorte, et võrrelda neid katsetes nii haljasmassi, kui ka terasaagi, ehk seemnekasvatuse seisukohalt. Neil Eichfeldiga oli hea läbisaamine.

Samal ajal Polli filiaalis töötades kuulus Heinrich Vipper teadusliku uurimistöö valdkonnas Kuusiku filiaalis paikneva agrotehnika laboratooriumi koosseisu, mille juhatajaks oli hilisem professor Elmar Haller (1907–1985), kes saigi tema teadusliku uurimistöö esimeseks suunajaks ja juhendajaks. Haller jättis kohe algusest peale heatahtliku ja asjaliku mulje, mistõttu koostöö kulges ladusalt.

1955. aastal tegi Haller ettepaneku Heinrich Vipperile rajada Pollis spetsiaalsed täppiskatsed, et võrrelda aluselises ja happelises keskkonnas idanenud valge mesika seemnete mõju mesikataimede edasisele kasvule ja arengule. Katsetulemused olid üllatavad. Väga selgelt ilmnes, et valge mesika seemnete eelidandamine karbonaatses mullas tagas mesikataimede peaaegu sama normaalse kasvu ja arengu kui seemnete külv hästilubjatud mulda. See andis Elmar Hallerile otsustava tõuke ja usu, et idanemiskeskkonna mõnede komponentide mõju võib olla isegi määrava tähtsusega mitmete kultuuride edasisele kasvule ja arengule. Ning 1960. aastatel alustas professor Haller idanemiskeskkonna mõju uurimist põllukultuuride mõningatele füsioloogilis- biokeemilistele protsessidele, töötades välja kultuurtaimede idanemiskeskkonna teooria (1967). Viimasega saavutas Elmar Haller rahvusvahelise tunnustuse (1983).

Kuusikul töötas Heinrich Vipper koos dr. Arnold Piho (29.01.1924 Koiola vald – 8.12.1978 Kuusiku), vanemteadurite Lembit Kõrgase ja Peeter Viiliga. Siin kujunes tema peamiseks valdkonnaks mullaharimise aluste uurimine, mille juures ta pööras erilist tähelepanu mullaharimise diferentseerimise teoreetiliste aluste ja praktiliste võtete väljatöötamisele Eestis. Seoses sellega aastatel 1970–85 tegeles ta aktiivselt künnivõistluste propageerimisega ja oli korduvalt vabariiklike künnivõistluste peakohtunik.

EPA-s uuris ja võrdles Heinrich Vipper kuueteistkümne aasta kestel, 1981–1997, koos vanemõpetaja Toivo Kuilli (1932–2002) ja Enn Lauringsoni ning Jaan Kuhtiga erinevate maaviljelussüsteemide sobivust Eesti oludes.

Eristatakse kolme peamist maaviljelussüsteemi. Esimene neist on intensiivne maaviljelussüsteem, mida iseloomustab eesmärk saada põhikultuuride maksimumsaake intensiivistamise tipptegurite (mineraalväetised, pestitsiidid jt.) kõrgtasemel rakendamise teel, mis aga läheb varem või hiljem teravasse vastuollu looduskeskkonna ja toodangu kvaliteediga. Uurimise tulemustest selgus, et seda süsteemi võiks kasutada Eestis teatud aega mõistlikkuse piires.

Teine on tasakaalustatud ehk integreeritud maaviljelussüsteem, mida iseloomustab ühelt poolt püüd majandada säästlikult ja vältida või oluliselt vähendada negatiivset mõju keskkonnale ning toodangu kvaliteedile, vältides neid maheda maaviljeluse võtteid, mis põhjustavad suure saagi languse. Erinevalt mahedast maaviljelusest on lubatav mineraaalväetiste ja pestitsiidide mõõdukas kasutamine, mis ei avalda olulist negatiivset mõju looduskeskkonnale ja toodangu kvaliteedile. See süsteem sobib Eestis kasutamiseks valdaval osal haritavast maast.

Kolmas on mahe maaviljeluse süsteem, vastand intensiivsele maaviljelussüsteemile ja seda iseloomustab tootmise kõige väiksem intensiivsus, kuid samal ajal kõige suurem keskkonna sõbralikkus. Näiteks erinevalt teistest maaviljelussüsteemidest välistab see peaaegu täielikult kaasaegsete mineraalväetiste ja pestitsiidide kasutamise. Mahedal maaviljeluse süsteemil on tänapäeval neli tähtsamat allsüsteemi: orgaaniline, bioloogiline, orgaanilis-bioloogiline ja biodünaamiline.
Heinrich Vipper rõhutab: Praegu peaks järgima teist maaviljelussüsteemi, muidu teeme mullale liiga, taimed on üleväetatud, mis pole inim-, ega ka loomatoidule hea. Mahedal tootmisel on omad piirid, kuna toode on kallim, ostjaid vähem, lähevad pankrotti, selle pindala võiks haarata reaalselt 6–8% Eesti haritavast põllumaast.

Aimur Joandi


Prof Karl Annuk (23.11.1930–11.03.2015) 
Auliige 7. aprill 2004
Eluajapreemia 10. aprill 1997

Karl AnnukKarl Annuk astus 1950. a Tartu Riiklikku Ülikooli, lõpetas aga Eesti Põllumajanduse Akadeemia õpetatud agronoomina (1955). Andekuse ja töökusega paistis ta silma juba üliõpilasena töötades õpiajal taimekasvatuse kateedris vanemlaborandina. Pärast lühiajalist akadeemiajärgset töötamist agro­noomina Raadi õppe-katsemajandis, kutsuti ta peatselt juba tuttavasse kateedrisse tagasi – nüüd õppejõuks, kohustusega õpetada üliõpilastele sookultuuri. Õpeta­nud on ta ka rohumaaviljelust ja taimekasvatust. Õppejõu ametit pidas Karl Annuk ühtejärge kaks­kümmend aastat (1956–1976), õppides ise samal ajal Leningradi Põllumajanduse Instituudi juures aspiran­tuuris. Kaitses seal 1962. aastal kandidaadiväitekirja teemal Toidu- ja tööstuskartuli kvaliteet, rajoonitud ja perspektiivsete sortide ning hübriidide tärklise anatoomilised ja biokeemilised näitajad.

1976. aastal lahkus Karl Annuk Eesti Põllumajan­duse Akadeemiast sooviga pühenduda teadustööle ja edeneda doktorikraadini. Uueks töökohaks sai Eesti Maaviljeluse Instituut, kus valiti vanemteaduri ametikohale. Seitsme ja poole aasta pärast loodi aga Tartusse Eesti Loomakasvatuse Instituudi koosseisu rohumaade sektor, mille organiseerijaks ta koos kolleeg Jaan Liiviga sai. Vaatamata neile töökoha rännakutele jäi Karl Annuki elukoht ikka Tartusse ja katsekohad Lõuna-Eestisse (Ihaste, Nõmmiku, Korva, Valguta, Räpina). Visa töö tulemusena valmis 1984. aastal doktoriväitekiri. Tingituna Kõrgema Atestat­sioonikomisjoni (VAK) reorganiseerimisest ja sellega kaasnenud segadustest kraadikaitsmistes, õnnestus Karl Annukil pärast mitmeaastast sunnitud ootamist kaitsta väitekiri 1988. aastal. Õnneks saabus kinnitus Moskvast kiiresti – neli kuud pärast kaitsmist. Väitekirja materjalide põhjal ilmus 1992. a mono­graafia: Polderniitude rajamine ja intensiivne kasuta­mine turvasmuldadel (Tallinn, 199 lk, vene keeles). 1990. a valiti Karl Annuk Eesti Põllumajandusülikooli professoriks (osalise koormusega), kus õpetas jälle agronoomia eriala üliõpilastele sookukltuuri. Oli suurte muutuste aeg nii ülikoolis kui teadusasutustes. 1993. aastal valis EPMÜ nõukogu Karl Annuki emeriitprofessoriks. Seoses Eesti Loomakasvatuse Instituudi ja selle rohumaade sektori likvideerimisega lõppes Karl Annuki töösuhe ka selle instituudiga mais 1994.

Karl Annuki panus õppejõu ja teadlasena oli märkimisväärne. Vanemaealised agrnoomid mäleta­vad teda kui põhjalikku, oma ala peensusteni tundvat, tasakaalukat, heatahtlikku õppejõudu, kelle sulest oli ilmunud mitu õpperaamatut nagu: Liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede seemned (Tartu, 1965, 44 lk), Liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede määraja (Tartu, 1966, 112 lk) ja Heintaimede määraja ja rohu­maaviljeluse praktikum (Tallinn, 1971, 252 lk, kaas­autor A. Sau). Teadurina uuris Karl Annuk mulla looduslikku seemnevaru, rohumaaviljeluse eripärasid turvasmuldadel, niidutaimiku juurtesüsteemi kujunemist, juurtekamara vastupidavuse reguleerimise võimalusi, koristussageduse negatiivse mõju leevendamise teid, rajamiseelset varuväetiste andmise võimalusi, perioodilist väetamist ja väetamise järelmõju, külvikordi niiduviljeluses ja palju muid olulisi küsimusi. Kokku on tema sulest ilmunud üle 200 trükitöö.

Pikkade töömeheaastate jooksul oli Karl Annukil täita mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli kaua­aegne agronoomiateaduskonna nõukogu sekretär, EPA väitekirjade kaitsmise nõukogu liige, põllumajandus­teaduste ja majandusteaduse doktorinõukogu sekretär (1991–1996) ja liige (1991–2005), Eesti Teadusfondi põllumajandusteaduste ekspert, Akadeemilise Põllu­majanduse Seltsi asepresident (1989–1995), ajakirja Agraarteadus toimetuskolleegiumi liige ja sekretär (1989–1997), Eesti Loodusuurijate Seltsi liige (alates 1958) jne. Ta on oponeerinud hulgaliselt magistri-, kandidaadi- ja doktoritöid. Kõigis neis ameteis on tema täpsust, korrektsust ja kohusetundlikkust kõrgelt hinnatud.

Pärast pensionile jäämist veetis palju aega raamatu­kogudes ja arhiivides, kus uuris meie põllumajanduse ja põllumajandusteadlaste minevikku. Tema sulest ilmusid väljaanded: Eesti Agronoomide Selts Rootsis (Tartu, 1995, 64 lk), Professor dr. sc. Nat. Elmar Leppik (Tartu, 1998, 64 lk), Dr agr. Professor Nikolai Rootsi (Tartu, 1998, 56 lk), Talude päriseksostmisest eestikeelsel Liivimaal (Tartu, 2010, 29 lk) ja artikli­seeria Taimekasvatuslikust katsetegevusest Eestimaal ja Põhja-Liivimaal XIX sajandil ja XX sajandi kahel esimesel aastakümnel (Agraarteadus 2000, nr 1, 2, 3, 4). Avaldas ka rea artikleid Eesti Põllumajandus­muuseumi aastaraamatutes. Oli koguteose Eritüübi­liste rohumaade rajamine ja kasutamine I ja II osa (Jõgeva, 2006, 756 lk) toimetuskolleegiumi liige ja mitme kaaluka peatüki autor.

Karl Annukit on autasustatud medaliga Kalevipoeg Kündmas, Eesti Põllumajandusülikooli teenetemeda­liga (2002), paljude tänu- ja aukirjadega. Akadeemi­line Põllumajanduse Selts on Karl Annuki valinud seltsi auliikmeks (2004).

Ants Bender


Prof Harald Tikk (15.02.1931–)
Auliige 2. aprill 2003

Harald Tikk1950. a asus Harald Tikk õppima TRÜ Agronoomia teaduskonna zootehnika osakonda, mille lõpetas Eesti Põllumajanduse Akadeemias õpetatud zootehnikuna 1955. a.

Üliõpilaspõlves suunas EPA omaaegne Erilooma­kasvatuse kateedri juhataja dots C. Ruus üliõpilase H. Tiku varakult kateedris kana- ja hanekasvatuse probleeme lahendama. Juba õpingute ajal töötas H. Tikk eriloomakasvatuse kateedri katsetehnikuna ja jäi sellele tööle 1962. a-ni.

1962–1965 õppis H. Tikk aspirantuuris erilooma­kasvatuse kateedris ja kaitses edukalt kandidaadi­dissertatsiooni teemal Üleskasvatusviiside mõju kalku­ni­broilerite kasvule ja lihaomadustele.

Peale aspirantuuri Eriloomakasvatuse kateedri assistendina ja 1966. a-st vanemõpetajana asus H. Tikk sügavuti kalkunikasvatusega seotud teemasid uurima ning kaitses 1974. a põllumajandusteaduste doktori kraadi eriloomakasvatuse alal Uurimus kalkuniliha toodangu ja selle kvaliteedi tõstmiseks Eesti NSV tingimustes

Aastatel 1977–1997. töötas H. Tikk eriloomakasvatuse kateedri professori kt-na, professorina, kateedri juhataja-professorina, EPMÜ väikelooma ja linnu­kasva­tuse osakonna juhataja-professorina ja korralise professorina. Alates 1997. a on H. Tikk emeriitprofessor.

H. Tiku peamised uurimisvaldkonnad on olnud põllu­majanduslindude (kanad, kalkunid, vutid, muskuspardid jt) ja farmikarusloomade (kiskjalised karusloomad ja küülikud) aretus, söötmine ja pidamine. H. Tikk on ainukese Eestis loodud linnutõu – eesti vutitõu aretajate rühma juht.

H. Tiku pikaajalise töö tähelepanuväärsemateks teetähisteks on eesti vutitõu loomine, tema eestvõttel osteti Eestisse Inglismaalt selle aja parimad valge laiarinnalise kalkunitõu liinid, ehitati 4 kaasaegset kalkunifarmi, töötati välja meie farmidele sobiv kalkunite kunst­liku seemenduse tehnoloogia, rakendati uurimis­töös saadud tulemus kalkunite aretuses, söötmises ja pida­mises, töötati välja linnuvabrikute eri osakondade ehitamisel nende vahemaad õhukaudse infektsiooni vältimiseks, töötati välja ja rakendati jõusöödatehastes ühtsed söömisnormid kõikidele põllumajanduslindude liikidele, selgitati kana- ja vutimunade ning kanabroileri- ja vutiliha rikastamise võimalusi ω-3-rasvhapetega ning nende mõju inimese tervisele.

Uurimisteemade andmekogude põhjal kaitsesid dok­tori­kraadi 3, kandidaadikraadi 8 ja magistrikraadi 4 üliõpilast.

Emeriitprofessor Harald Tiku teadustöö tulemused – eesti vutitõu loomine, kalkunikasvatuse omaaegne kiire areng, muskuspardikasvatuse tehnoloogia väljatööta­mine ja rakendamine, kana- ja vutikasvatussaaduste rikas­tamine ω-3-rasvhapetega – on leidnud rakenda­mist Eesti linnukasvatussaaduste toomise praktikas.

H. Tikk on olnud viljakas linnu- ja karusloomakasva­tuse alaste erialaraamatute autor (koos kaasautoritega 30 nimetust), olulisimad neist Kalkunikasvatus (1976; 1983), Kanamunade ja linnuliha tööstuslik tootmine (1980, kaasautor), Uusi põllumajanduslinde (1986, kaasautor), Karusloomakasvatus (1987), Linnukasva­tus I, II, III (1993, kaasautor), Karusloomakasvatuse terminid (2007, koostaja ja kaasautor), Lindude tervis­hoid ja haigused (2007, kaasautor), Linnukasvatus I (2007, koostaja ja kaasautor), Linnukasvatus II (2008, koostaja ja kaasautor), Linnukasvatuse terminid (2011, koostaja ja kaasautor).

Õppetööd on H. Tikk teinud linnu- ja karusloomakasvatuse valdkonnas alates 1962. aastast, lõpetades asendusõppejõuna 2007. a. Ta on olnud õpetajaks enam kui 8000-le üliõpilasele.

Harald Tikku on mitmeti tunnustatud tema suure panuse eest Eesti linnukasvatusteadusse. 1987. a omistati talle ENSV teenelise teadlase aunimetus. 1988. aastal pälvis Harald Tikk eesti vutitõu loomise kollektiivi liikmena tunnustuse – ENSV Minist­rite Nõukogu preemia. 2008. aastal autasustati Harald Tikku Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Irje Nutt


Prof Arnold Rüütel (10.05.1928–)
Auliige 4. aprill 2002

Arnold RüütelJuba 1949. aastal sai 21. aastasest Arnold Rüütlist Kuressaare agrojaoskonna vanemagronoom, varsti juhataja. Siis tuli töö katki jätta, viis aastat (1950 – 1955) pidi Saaremaa mees aega teenima sõja-merelaevastikus. Siis kaks aastat õpetajaametit Tartu Põllumajanduskoolis.

1957. aastal valiti ta Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi (ELVTUI) Tähtvere katsebaasi peazootehnikuks. Samal ajal tuli täita ka ELVTUI direktori asetäitja kohustusi. 1963. aastast sai A. Rüütlist Tartu Näidissovhoosi direktor. Nüüd oli aeg teha lõpuarve ka EPA kaugõppeteaduskonnaga; 1964. aastal ulatatigi A. Rüütlile õpetatud agronoomi diplom.

Viis aastat pärast seda, 1969. aastal, valiti Arnold Rüütel Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks.

EPAsse tulles asutas A. Rüütel veiste pidamistehnoloogia uurimisgrupi ja oli ise selle juhatajaks ühiskondlikel alustel. Töötempo tõusis; kandidaadidissertatsioon teemal „Veisekasvatuse kontsentreerimine Eesti NSV-s“ sai kaante vahele. Edukas kaitsmine 1972. aastal. EPA üliõpilased saavad loengutel uut teavet maailma majandusest, suurfarmide tehnoloogiat ja veisekasvatuse ökonoomikast. Rahvusvahelised konverentsid, pikemad teaduslikud komandeeringud välismaal. Dotsendi kutse 1974. aastal. 1977. aastast alates, kui hr. A. Rüütel läks tööle Tallinna, jäi ta labori teaduslikuks juhendajaks, laboris tehtava töö vaimseks isaks.

Hr. A. Rüütel on tegelenud loomakasvatuse optimaalse planeerimise küsimustega. Kõige enam on teda aga huvitanud veisepidamise tehnoloogia automatiseerimise probleemid, tehnoloogia küberneetiliste aluste väljatöötamine. A. Rüütel koos meeskonnaga püüdis veiste pidamise automatiseerimisel arvestada looma bioloogiaga, looma vajadustega. Ta teadis, et loomakasvatuse automatiseerimisel ei saa arvestades ainult inimese tahtega. Selleks uuritigi erinevate söötmis- ja pidamistehnoloogiate mõju looma seedetegevusele, täpsemalt maos toimuvatele biokeemilistele ja mikrobioloogilistele protsessidele ja selle mõju toodangunäitajatele.  

Uurimisgrupp eesotsas A. Rüütliga on läbi töötanud lehmade konveierpidamise tehnilised ja tehnoloogilised küsimused. Juba pikemat aega käib töö jõusööda automaatse doseerimise vallas lehmade vabapidamisel. Mitmes majandis kontrollitakse ja täiustatakse jõusööda doseerimise printsiipe. On välja töötatud looma mõningate füsioloogiliste parameetrite distantsregistreerimise teoreetilised ja praktilised alused ning valmistatud vastavad seadmed. Katsejaama baasil on loodud andmepank, kust on võimalik saada erinevate lautade loomade individuaalseid andmeid nende toodangu ja tervise kohta.

Ligi 30 aastat kestnud uurimused ja probleemilahendused said kokku võetud ning  14. mail 1991. a kaitses A. Rüütel Üleliidulises Loomakasvatuse Teadusliku Uurimise Instituudis (Leningradis) oma doktoritöö teemal „ Piimatootmistehnoloogia täiustamine veisekasvatuse intensiivistamisel“. Enne seda oli trükis ilmunud üle 100 teadusliku töö ja artikli.

Ta on 1991. a. EPMÜ ja Bentley Kolledzi audoktor. 1992. a. tegi ta ettekande Rio de Janeiros ÜR0 keskkonnakonverentsil, kus pandi alus kogu maailma loodushoiu uuele etapile.


Prof Olev Saveli (26.11.1938–)
Auliige 5. aprill 2001

Olev SaveliOlev Saveli lõpetas Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1962. aastal õpetatud zootehnikuna. Esimeseks töökohaks oli Tori Kunstliku Seemenduse Jaam, kus üsna pea edutati ta direktoriks. Aastal 1965 alustas õpinguid EPA zootehnikateaduskonna aretus­õpetuse kateedris aspirandina ja juba enne aspirantuuri lõppu 1968. aastal kaitses ta akadeemik Aarne Punga juhendamisel valminud dissertatsiooni põllumajandus­teaduste kandidaadikraadi saamiseks. Seejärel suundus Olev Saveli tööle Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaa­ria Teadusliku Uurimise Instituuti (ELVTUI) kunst­liku seemenduse (alates 1974. a sigimisbioloogia) kesklaboratooriumi juhatajaks. 1979. aastal alustas tööd EPA Zooinseneriteaduskonna aretusõpetuse kateedri juhatajana, vanemõpetajana ja üsna pea dotsendina. Juba 1985. aastal kaitses Olev Saveli doktoriväitekirja Üleliidulises Põllumajandusloomade Aretuse ja Geneetika Instituudis ja 1986. aastal omis­tati talle professorikutse. Dotsendikutse omistati juba 1983. aastal. Erinevalt professori või dotsendi ameti­kohast on professorikutse ja dotsendikutse eluaegne. 

1986. aastal määrati O. Saveli Eesti NSV Agro­tööstuskomitee aseesimehe ametikohale, kuid peda­googitööd ja sidemeid EPAga ta ei katkestanud. "Laulva revolutsiooni" aasta suvel (1988) valiti O. Saveli EPA (hilisema EMPÜ) rektoriks. Ta jätkas tööd ka aretusõpetuse kateedri juhatajana.

Eesti Põllumajandusakadeemia rektori O. Saveli 19.06.1991 käskkirjaga nr 148 avati ülikoolis doktori­õpe ning loodi doktorinõukogud. Vastuvõttu doktori­õppesse alustati 1991/1992. õppeaastal.

O. Saveli on looja sh traditsioonide looja ja hoidja. Rektoriks oleku ajal (1988–1993) kutsus ta ellu EPA avaballi, EPA rongkäigu, audoktorite valimise ja EPMÜ isemajandavad instituudid. Suursündmuseks oli ülikooli oma lipu valmimine. Ta seisis hea selle eest, et üliõpilased said käia praktikal välismaal ja praktilisi õppeaineid ning kogemusi omandamas Kõrgemates Põllumajanduskoolides.

Aastatel 1993–1994 töötas O. Saveli EPMÜ Looma­kasvatusinstituudi aretusõpetuse ja veisekasvatuse õppetooli juhataja-professorina. 1994. aastal ühendati Adolf Mölderi nimeline ELVTUI ja EPMÜ looma­kasvatusinstituut ja selle tulemusena moodustati Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituut; selles instituudis jätkas ta tööd aretusosakonna juhataja-professorina. Aastatel 1991–2005 oli O. Saveli EPMÜ Põllumajandusteaduste ja Majandusteaduse Doktori­nõukogu esimees. Professor Ülo Oll on öelnud, et O. Saveli on seisnud hea selle eest, et loomakasvatus­teadus ehk leivakõrvase uurimise teadus peaks kuuluma Eesti prioriteetsemate teadussuundade hulka.

O. Saveli juhendamisel on valminud lugematul hulgal magistritöid, tema juhendamisel on kaitstud doktoritöid.

2004. aastal valiti O. Saveli emeriitprofessoriks, aga õnneks oli ta nõus jätkuvalt õpetama veisekasvatust ja aretusõpetust. O. Saveli on üliõpilaste seas väga popu­laarne, mistõttu Maaülikooli üliõpilasesindus omistas talle üliõpilasesinduse 20. aastapäeva tunnusmärgi (2010) ning veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi üliõpilased valisid ta 2013. aasta kõige sõbralikumaks õppejõuks.

Alates 1965. aastast alustas O. Saveli tööd Eesti Mustakirju Karja ja alates 1972. aastast ka Eesti Punase Karja Tõuaretuse Nõukogu liikmena. Aastatel 1981–1992 oli ta Eesti Mustakirju Karja Tõuaretuse Nõukogu esimees. O. Saveli osa veiste tõuaretus­süsteemi loomisel vabariigis oli nii suur, et 1985. aastal määrati talle koos ELVI teadlastega Nõukogude Eesti preemia.

Aastatel 1986–1988 oli O. Saveli ENSV Agro­tööstuskomitee Teaduslik – Tehnilise Nõukogu esi­mees, 1989. aastal Eesti Maaliidu vanem.

1989. aastal, kui taasasutati Akadeemiline Põllu­majanduse Selts (APS), valiti Olev Saveli seltsi taasloomise järgseks esimeseks presidendiks ja ta juhtis seltsi tegevust 12 aastat st aastani 2001. APSi tänapäevani säilinud tegevusvormid ja traditsioonid kujunesid välja just algaastail O. Saveli juhtimisel. Need on kõnekoosolekud aktuaalsetel teemadel, aasta­konverents teadusinformatsiooni vahetamiseks, aja­kirja Agraarteadus väljaandmine, õppeekskursioonide korraldamine, Eesti põllumajanduses olulist rolli etendanud isikute meenutuspäevade korraldamine jm. Ajakirjal Agraarteadus on teaduspublikatsioonide äratrükkimise kõrval oluline roll eestikeelse erialase teaduskeele ja oskussõnavara arengul, aga ka seltsi kroonikal ja personaalial. Tänuks töö eest Akadeemi­lise Põllumajanduse Seltsi taaskäivitamisel, pikaaja­lisel ja edukal juhtimisel valiti Olev Saveli teenitult 2002. aastal APSi aupresidendiks. Aastatel 1990–2005 oli ta ajakirja Agraarteadus toimetuse kolleegiumi liige.

1993. aastal moodustati Eesti Tõuloomakasvatuse Liit (ETLL). Kuna uue organisatsiooni eestvedajaks oli Olev Saveli, valiti ta ka esimeseks presidendiks (1993) ning on ETLL president kuni tänase päevani. Tema poolt käivitatud tõuaretajate ühtne katus­organisatsioon ETLL on seni ainukene üleriigiline põllumajanduslik ühistegevuslik organisatsioon, mis on tegutsenud järjekindlalt ning tulemuslikult juba 20 aastat. Alates 1998. aastast kuni tänaseni on O. Saveli ajakirja Tõuloomakasvatus peatoimetaja.

1995–2001 oli O. Saveli Euroopa Loomakasvatuse Assotsiatsiooni Eesti koordinaator, 1996–2000 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu aseesimees, 1999. aastal valiti ta Läti Põllumajanduse ja Metsamajanduse Teaduste Akadeemia välisliikmeks. O. Saveli on olnud Eesti Geneetikute ja Selektsio­nääride Seltsi liige (1968–), Eesti Looduseuurijate Seltsi liige (1972–), Eesti Teadusfondi nõukogu liige (1990–1993 ja 2000–2003) ja konkursi Aasta Põllu­mees žürii esimees (2001–2007).

1996. aastal omistati Olev Savelile ülikooli teenete­medal. Aastatel 1996 ja 1997 tunnistati ta ülikooli viljakamaks kirjameheks ja 2008. aastal ülikooli parimaks teaduse populariseerijaks. 2004. aastal anti talle Euroopa Loomakasvatuse Assotsiatsiooni teenetemedal ja 2007. aastal Eesti Põllumajandus­ministeeriumi hõbedane teenetemärk. O. Saveli on Valgetähe kolmanda klassi ordeni kavaler (1989).

2009. aastal valiti O. Saveli ülikooli Aasta Vilist­laseks ja 2013. aastal Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi auliikmeks.

Juba enne 70-ndat sünnipäeva oli O. Savelil mitu medalit veteranide maailma meistrivõistlustelt ja Eesti meistrivõistlustelt võrkpallis. 2010. aastal lisandus kuldmedal võrkpalliklubide maailmameistrivõistlustel Tamperes ja 2012. aastal hõbemedal võrkpalliklubide rahvusvahelisel võistlusel Tamperes Eesti veteranide 75+ meeskonnas.

1985. aastal tulid Olev ja Miina Saveli seenioride standardtantsude C-klassi meistriteks. Aastatel 1991–1995 oli O. Saveli Eesti Võistlustantsu Liidu presi­dent. Tema nimi on ka Tartu üliõpilaskoori auliikmete nimekirjas.

Enamus inimesi, kes Olev Savelit tunnevad, sh ajakirjanikud, kes on teda intervjueerinud, imetlevad tema raudset järjekindlust ja vitaalsust ning imestavad, kuidas üks soliidses eas akadeemiline mees on kõigega otsekui mängleva kergusega toime tulnud.

Arvatavasti on kõiges suur osa tema vanematel, Lydia ja Rudolf Savelil, kelle perre ta 26. novembril 1938 esimese lapsena sündis. Nendelt sai ta kaasa töökuse, ärksa meele ja teadmishimu. Olev Saveli energilisus avaldub heteroosiefektina, mis kestab kogu elu (loomakasvatajad teavad, et tavaliselt kestab see ainul 1–2 aastat). O. Saveli reipuse ja tasakaalu üheks allikaks on tema perekond. Kaks nädalat enne EPA cum laude lõpetamist (1962) abiellus ta oma kursuse­õe ja tantsupartner Miinaga. Neil on tütar, poeg ja neli lapselast. O. Saveli on ise öelnud, et tema elus ja edus on peamine olnud tahe, kohusetunne ja mõistev pere, sest kirjatöö jaoks on kõige viljakam õhkkond olnud kodus.

O. Saveli on alati hinnanud ja austanud oma kolleege. Üheks tõestuseks oli tema poolt 2009. aastal organiseeritud ja läbiviidud oma nö akadeemilise isa, akadeemik professor Aarne Punga meenutuspäev, kus osalesid endised ja praegused kolleegid ning Aarne Punga poeg oma perega. Ei unustanud ta meenutamast Adolf Mölderit tema 100-ndal sünniaastapäeval 2012. aastal.

O. Saveli suhtumist iseloomustab ka see, kui ta Tori Hobusekasvanduse 150 aasta juubelipeol kinkis kasvanduse hobustele ämbritäie kaeru, samal aja kui kantsler vabandas, minister andis lubadusi ning riigi­kogu liikmele meenus lapsepõlv.

O. Savelil on trükis ilmunud ligi 1000 artiklit; viimase viie aasta (2009–2013) jooksul on ta kirju­tanud 6 teaduspublikatsiooni, 51 populaarteaduslikku artiklit, 18 referaati ja 15 kroonika-artiklit, osalenud üksikväljaannete (42) sh ajakirja Tõuloomakasvatus toimetamisel, esinenud loomakasvatuse ja tõuaretuse­ga seotud üritustel (92), korraldanud konverentse, seminare ja nõupidamisi (46). Esinemiste teemad hõlmavad erinevate veise- ja hobusetõugude hindamist, erinevate loomaliikide (veiste, hobuste, lammaste, sigade, kitsede) tõuaretust, tõuaretuse seisu ja loomakasvatuse arengusuundi Eestis, samuti mahe­veisekasvatust. O. Saveli on "nakatanud" konkursi­pisikuga ka eesti lihaveisekasvatajad ja ta on kindel, et tõuloomade konkursside korraldamine on aretustöö taseme peegel.

2011. aastal ilmus tema koostatud ja saksa keelest eesti keelde tõlgitud ülikooliõpik Loomakasvatus (582 lk).

Anne Lüpsik


Akadeemik Hans Küüts (20.12.1932–)
Auliige 13. aprill 2000
Eluajapreemia 4. aprill 2002

Hans KüütsAkadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliikmel (valitud 2000. a) ja elutööpreemia laureaadil (2002) Eesti Teaduste Aka­deemia ainsal põllumajanduse eriala akadeemikul Hans Küüts on Eesti Põllumajanduse Akadeemia (1956. a cum laude) lõpetanud õpetatud agronoom, kes tegi oma väärika elutöö Jõgeval: algul teaduri-sordiaretaja (1958–1964) siis aretusosakonna juhataja (1964–1973) ja kauaaegse direktorina (1973–1998). Aastatel 1998–2015 töötas veel osalise tööajaga vanemteadur-konsultandina aidates kaasa asutuse juhti­mise üldküsimustes ja odra sordiaretuse rühma töös.

Teraviljakultuuride sordiaretajaks õppis Hans Küüts Rootsis Svalöfi Aretusinstituudis (1969–70). Sealnähtu ja õpitu ning kolleegide juures kogetu võttis kokku raamatutes "Odra sordiaretuse uuemad meetodid Rootsis" (Tln., 1971, 152 lk) ja "Kaera ja odra sordiaretus ning seemnekasvatus Soome"s (Tln., 1974, 48 lk). Praktilises sordiaretuses tehtule tagasi mõeldes meenuvad odrasordid 'Toomas', 'Miina', 'Esme', 'Liisa', 'Elo', 'Teele' 'Anni' 'Viire', 'Leeni' ja 'Maali'. Seitsmel esimestena märgitul on Hans Küüts peamine, üle­jäänutel kaasautor. Tema või tema kaasabil loodud odra aretusmaterjali on praegugi veel Jõgeval katsetustes mistõttu pole välistatud võimalus, et toodud sordinime­kiri edaspidi pikeneb. Odra agrotehnika alal kaitses ta (1968) ka teaduste kandidaadi kraadi. Lisaks odra aretamisele on Hans Küüts andnud kaaluka panuse ka kaera ja suvinisu sordiaretuses. Ta on 6 kaerasordi ja 2 suvinisusordi kaasautor.

Hea inglise keele oskus võimaldas tal omal ajal osaleda rahvusvahelises suhtluses. Ta oli esimene eestlane, kes võeti Euroopa Sordiaretajate Ühenduse (EUCARPIA) liikmeks (1974), olnud aastatel 1981–2000 odra ja 1989–1994 kaera geneetika ning sordi­aretuse rahvusvaheliste sümpoosionide organiseerimis­komitee liige, korduvalt juhatanud rahvusvahelisi sordiaretusalaseid sümpoosione ja esinenud ettekanne­tega. Oli rahvusvaheliselt tuntud, mis võimaldas luua head suhted aretustööks nii vajalikke katsemasinaid ja laboratooriumi aparatuuri tootvate firmadega ja nende omanikega. Direktoritöö lõpetamisel oli Hans Küütsi juhitud Jõgeva Sordiaretuse Instituut üks paremini katsetehnikaga varustatud uurimisasutus mitte ainult Eestis vaid ka kogu Nõukogude Liidus.

Jõgeva Sordiaretusjaama (aastast 1992 instituudi) direktorina kulutas palju energiat asutuse väljaehita­misele. 

Akadeemik Hans Küütsi tulemuslik töö sordiaretaja ja asutuse juhina ei ole jäänud märkamata ega tunnustuseta. Juba 42-aastasena omistati talle teenelise teadlase aunimetus (1974). Ta on pälvinud (kollektiivi liikmena) kahel korral (1987, 1999) riikliku teaduspreemia, vabariigi president on tunnustanud tema elutööd V klassi Riigivapi ordeniga (1997) ja Jõgevamaa oma vapimärgi­ga (2006). Rahvusvaheline teadusüldsus on annetanud talle N. I. Vavilovi mälestusmedali (1987). Ta oli pikka aega Rootsi Svalövi Sordiaretuse Instituudi teadus­nõukogu välisliikmeks (aastast 1988). Hans Küüts on valitud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks (1994), Eesti Põllumajandusülikooli geneetika ja sordi­aretuse õppetooli professoriks (aastast 1995 emeriit­professor), Eesti Agronoomide Seltsi presidendiks (juhtinud seltsi aastatel 1991–1997), Eesti Rukki Seltsi aupresidendiks. Jõgeva vald on valinud ta valla aukodanikuks (1998) ja määranud talle elutöö preemia (2002).

Ants Bender


Biol-dr Oskar Priilinn (18.05.1926–29.01.2012)
Auliige 15. aprill 1999

Oskar Priilinn1945. a. sügisel astus Oskar Priilinn Tartu Riiklikku Ülikooli põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas õpetatud agronoomina 1949. a.

Pärast ülikooli lõpetamist oli noormehe esimeseks töökohaks, tõsi küll, lühiajaliseks, Audru traktorijaam, kus ta töötas agronoomina. Ajendatuna huvist teadustöö vastu, astus ta veel sama aasta detsembris aspirantuuri Eesti NSV Teaduste Akadeemia Põllumajanduse Instituuti sordiaretuse ja seemnekasvatuse erialal. Põllumajandusteaduste doktori Johan Eichfeldi juhendamisel valminud kandidaadiväitekirja Suvinisu saagi kujunemine olenevalt sortide bioloogilistest eriomadustest ja kasvatamise tingimustest kaitses O. Priilinn edukalt TRÜ Teadusliku Nõukogu ees 26. juunil 1953 ning talle omistati põllumajandusteaduste kandidaadi kraad. Nii algas Oskar Priilinna töö teaduspõllul. Pärast aspirantuuri lõpetamist saab ta Põllumajanduse Instituudi nooremaks teaduslikuks kaastöötajaks (nooremteaduriks), järgmisel aastal aga juba vanemteaduriks. 1954. aastast alates on Oskar Priilinn Tallinna Eksperimentaalbaasi juhataja ning aprillist 1957, kui akad. J. Eichfeldi initsiatiivil loodi ENSV TA juurde Eksperimentaalbioloogia Instituut, selle direktor. Direktorikohustusi tuli tal täita tervelt 33 aastat ning alles detsembrist 1990 lahkus sellelt kohalt omal soovil, jätkates peateadurina teadustööd sama instituudi juures kuni käesoleva ajani.

Kahtlemata kujunes Oskar Priilinnale viljaka teadustöö kõrval elutööks Eksperimentaalbioloogia Instituudist kaasaegse teadusasutuse väljaarendamine. Aastate jooksul loodi tugev laboratoorne baas ja ega tulemusedki ei jäänud tulemata. Edu pandiks sai võimeka teadlaskaadri loomine. Bioloogilistesse uuringutesse kaasati spetsialiste erinevatelt erialadelt, sealhulgas ka füüsikuid ja keemikuid. Instituudis tehtud uurimistööde vastu tunti huvi mitte üksnes tollases NSV Liidus, vaid ka paljudes uurimisasutustes väljaspool selle piire.

Uurimistöös on Oskar Priilinn jäänud truuks taimegeneetilistele probleemidele ning ta meelisobjektiks on olnud ja on üks olulisemaid teraviljakultuure – nisu. Tema erilist tähelepanu on aga pälvinud päriliku muutlikkuse mehhanismide ja genoomi rekonstrueerimise võimaluste uurimine.

Oskar Priilinna sulest on ilmunud 146 teadulikku publikatsiooni ning sadakond muid kirjutisi erinevates väljaannetes. Ta on kujunenud vabariigi juhtivaks spetsialistiks nisu arengubioloogia ja geneetika alal. Paljudes tema töödes käsitletakse keemilise mutageneesiga seotud teoreetilisi ja rakenduslikke probleeme. Oma doktoridissertatsiooni Keemilise mutageneesi kasutamise alused suvi- ja talinisu aretuse lähtematerjali loomiseks NSVL läänerajoonide tingimustes kaitses ta ilmunud tööde põhjal Minskis novembris 1983 sealses Tsütoloogia ja Geneetika Instituudi Teaduslikus Nõukogus, kus talle omistati bioloogiadoktori teaduslik kraad.

Peale teaduslike publikatsioonide avaldamise on Oskar Priilinn esinenud korduvalt ettekannetega mitmesugustel teadusfoorumitel, sealhulgas võtnud osa neljast ülemaailmsest geneetikakongressist – 1968. a Jaapanis, 1973. a USA-s, 1978. a Moskvas ning 1983. a Indias New Dehlis.

O. Priilinnale pole jäänud tulemata ka tunnustus, mis avaldub alljärgnevas: 1965 ja 1975 – ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjad, 1977 – S. I. Vavilovi nim. medal teaduse populariseerimise eest üleliiduliselt ühingult Teadus, 1986 – Eesti NSV teeneline teadlane ning Karl Ernst von Baeri mälestusmedal, 1987 – Eesti NSV riiklik teaduspreemia töö Keemilise mutageneesi ja kaugristamise geneetilised alused teraviljade sordiaretuses (autorite kollektiiv), 1987 – N. I. Vavilovi nim. mälestusmedal NSVL Teaduste Akadeemia Üldbioloogia osakonnalt.

Kahel korral, aastatel 1992 ja 1995, on Eesti Teadusfond grantidega toetanud nisu geneetika ja aretuse alaseid töid.

Intensiivse teaduslik-organisatoorse ja teadusliku tegevuse kõrval on O. Priilinnal jätkunud jõudu ja aega ka ühiskondlikuks tööks. Ta oli NSVL TA Geneetika ja Selektsiooni Probleemnõukogu liige, samuti paljude vabariiklike teaduslike nõukogude liige. Korduvalt valiti teda Üleliidulise N. I. Vavilovi nim. Geneetikute ja Selektsionääride Seltsi Kesknõukogu Presiidiumi liikmeks, oli üleliidulise ühingu Teadus revisjonikomisjoni liige, ENSV Ühingu Teadus presiidiumi liige ja 1966. aastast ka ühingu Teadus Harju rajooniorganisatsiooni esimees, oli Harju rajooni RSN deputaat ning alalise komisjoni esimees.

Hugo Remmelg


Pm-knd Herbert Korjus (4.03.1923–30.11.2001)
Auliige 8. aprill 1998

Herbert KorjusHerbert Korjus lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonna 1949. aastal õpetatud agronoomina. Ülikoolis õppimise ajal, 1948. a kevadel, asus ta Jõgeva Sordiaretuse Instituuti tööle. Oli mõne kuu vormistatud praktikandina, kuid juba sama aasta septembrist edutati teaduriks. Samasse asutusse jäi ta teaduslikuks töötajaks rohkem kui 50 aastaks, kuni pensioneerus 1999. aastal.

H. Korjus tegi oma elutöö sordiaretuse alal, olles seejuures üks kõige resultatiivsem aretaja Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ajaloos. Ta on osalenud peamise autorina 14 kõrrelise heintaimesordi aretamisel. Need on kerahein ‘Jõgeva 242’, ohetu püsikluste ‘Lehis’, aas-rebasesaba ‘Haljas’, päideroog ‘Pedja’, põldtimuti sordid ‘Tia’ ja ‘Tika’, harilik aruhein ‘Arni’, karjamaa-raiheina sordid ‘Raidi’ ja ‘Raite’, itaalia raihein ‘Ita’, aasnurmikas ‘Esto’, punane aruhein ‘Kauni’, harilik kastehein ‘Harri’ ja sale-haguhein ‘Ilo’. Ta oli omaaegses Nõukogude Liidus esimesena registreeritud murusordi aasnurmikas ‘Esto’ looja, võttis kultuurtaimena kasutusele uue liigi – sale-haguheina, mille sort ‘Ilo’ on esimene selle liigi sort maailmas. H. Korjuse aretatud murusordid punane aruhein ‘Kauni’ ja aasnurmikas ‘Esto’ on leidnud ka rahvusvahelist tunnustust – nad on võetud Euroopa Liidu ühtsesse sordinimekirja, mis lubab nende kasutamist praktiliselt kogu Põhja- ja Lääne-Euroopas. Põldtimut ‘Tika’ ja aas-rebasesaba ‘Haljas’ kuuluvad Venemaa riiklikku sordinimekirja.

Lisaks sordiaretusele tegeles Herbert Korjus kõrreliste heintaimede seemnekasvatuse agrotehnika alase uurimistööga. Tema kirjutatud on sellealased peatükid käibel olevais õppe- ja käsiraamatutes. Seemnekasvatusele oli pühendatud ka tema 1968. aastal valminud ja edukalt kaitstud kandidaadidissertatsioon.

Herbert Korjus oli tegelike põllumeeste seas väga lugupeetud ja see on suurim tunnustus inimesele, kes kogu oma elu pühendas põllumajandusteadusele ja sordiaretusele. Ta oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliige (1998).

Ants Bender


Pm-dr Vambola Laanmäe (26.06.1916–23.09.2005)
Auliige 10. aprill 1997
Eluajapreemia 30. märts 1994

Vambola LaanmäeVambola Laanmäe astus 1939. a. sügisel Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda. Et sõda katkestas õpingud, sai ta kõrgkooli diplomi alles 1946. aastal.

Iseseisvat tööd alustas ta 1941. a Võhma Eksporttapamajas arveametnikuna. Ilmselt siit sai alguse tema huvi peekonisigade kasvatamise vastu. Alates 1947. a. märtsist asus V. Laanmäe tööle ELVI väikeloomade kasvatuse sektorisse nooremteadurina. Siin valmis ka esimene teadusuuring Loomse valgu asendamise võimalusi taimevalguga sigade söötmisel (1948).

Teaduspõllul on V. Laanmäe jõudnud nooremteadurist põllumajandusdoktorini: 1947 – nooremteadur, 1954 – vanemteadur, 1957 – seakasvatuse kontrollkatsejaama juhataja, 1961 – seakasvatuse osakonna juhataja, 1972 – Kehtna ST asedirektor ja seakasvatuse osakonna juhataja, 1986 – seakasvatuse katsejaama juhataja ja 1988 – vanemteadur-konsultant kuni pensionile siirdumiseni 1990. aastal.

V. Laanmäe panust teaduspõllul võime vaadelda kaheselt: teadlane-uurija ja teadlane-organisaator. Näidates häid organiseerimisvõimeid ja suurt huvi sigade tõuaretuse vastu, loodi tema initsiatiivil Kehtnas mitmekülgne uurimisbaas seakasvatusalasteks teadus- ja katsetöödeks. Ta on osa võtnud eesti peekoni tõu loomisprotsessist, kohandanud sigade kontrollnuuma metoodikat Eesti oludele ja läbi viinud endise Nõukogude Liidu tähtsamate seatõugude võrdleva kontrollnuuma. 1956. a kaitses V. Laanmäe kandidaadikraadi teemal Eesti lontkõrvalist tõugu siga ja tema kasutamine lihatoodangu suurendamiseks. Et V. Laanmäe enamiku oma elutööst oli pühendanud sigade aretuses kontrollnuumale, siis valmis ka selleteemaline doktoridissertatsioon Eesti NSV seatõugude produktiivomaduste täiustamine ja võrdlus Nõukogude Liidu tähtsamate seatõugude kontrollnuuma andmeil, mille kaitsmine toimus 1974. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia vastavas kaitsmisnõukogus. Lisaks sigade aretustööle, on V. Laanmäe uurinud tõugudevahelist ristamist, sigade söötmist, seasöötade pärmistamist, emiste produktiivsuse tõstmist, seafarmitööde mehhaniseerimist ja teisi seakasvatusega seonduvaid probleeme.

V. Laanmäe on avaldanud üle 200 teadusliku artikli ja brošüüri, viimasena ilmus kaheosaline lühimonograafia Eesti seatõugude aretamisest ja jõudlusest 1923–1956 ning 1957–1990 ajakirjas Agraarteadus (1994).

 V. Laanmäe töid ja tegemisi on väärikalt hinnatud. 1964. a. anti talle teenelise teadlase nimetus. Eduka töö eest sigade aretustöö tõhustamisel ja sealiha tootmisel omistati V. Laanmäele koos grupi teiste instituudi töötajatega 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1975. a. NSVL riiklik preemia.

Kalju Eilart


Prof Vambola Veinla (24.11.1926–24.10.2009)
Auliige 10. aprill 1997
Eluajapreemia 6. aprill 2005

Vambola VeinlaVambola Veinla astus 1942. aastal õppima Tallinna Polütehnikumi, mille lõpetas 1945. aastal. Samal aastal võeti V. Veinla õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti mehaanika teaduskonda, mille lõpetas 1951. aastal mehaanikainseneri kvalifikat­siooniga. Töötas aastatel 1948–1954. Tallinna Polü­tehnikumis õpetajana, seejärel 1954. aastast kuni 1957. aastani Tartumaa Luunja sovhoosis insenerina. Samast aastast kuni 1960. aastani oli Leningradi Põllumajan­duse Instituudi aspirant. Aspirantuuri lõpetamisega kaasa antud iseloomustuses osutati aspirandile kõrge hinnang ja märgiti, et "kõlbab teadus-pedagoogiliseks tööks kõrgõppeasutustes".

1960. aasta septembrist algas töö Eesti Põllumajan­duse Akadeemias. Algusaastatel 1960–1964 töötas ta elektrifitseerimise kateedris vanemõpetajana. 1963. aastal kaitses V. Veinla tehnikateaduse kandidaadi väitekirja, mis sisaldas loomapidamisruumides sõnniku koristamisseadmete uurimist. 1966. aastast töötas dotsendi, 1985. aastast Loomakasvatuse mehhaniseeri­mise kateedri professorina ning 1994. aastal valiti ta emeriitprofessoriks.

Häid organisatoorseid võimeid näitas V. Veinla üles Loomakasvatuse mehhaniseerimise kateedri loomisel (1969. aastal) ja edaspidi selle juhtimisel (kuni 1979. a septembrini). Hoogsalt algas ja jätkus pingerikas tegevus õppe-metoodilise ja teadustöö valdkonnas ning kateedrite vaheliste välissidemete loomisel. Tema alga­tusel hakkasid alates 1974. aastast toimuma Balti Vaba­riikide Põllumajanduse Akadeemiate loomakasvatuse mehhaniseerimise kateedrite vahelised õppe-metoodili­sed ja teaduslikud seminarid rotatsioonina vastavate kateedrite külastamisega.

V. Veinla oli eeskujuks kolleegidele oma õppe-metoodiliste ja teaduslike tööde koostamise, avaldami­se ja praktikasse juurutamisega. Viimastel aastatel oli tema teadustöö põhisuunaks lehmafarmide ja tehno­loogiate tõhususe hindamine ning loomapidamistehno­loogiate projekteerimine. Ta oli jäänud truuks ka vanale teemale, s.o sõnniku koristamise seadmete uurimisele, olles ka leiutise Sõnniku lattkonveieri kraap kaasautor. 1992. aastal kaitses V. Veinla doktoriväitekirja Lehma­farmide ja nende tehnoloogiliste liinide töö tõhususe analüüs ja üldistatud hinnangu metoodika.

Enamus farmitehnika erialasest kirjandusest on tulnud V. Veinla sulest või tema poolt koostatud. Trükis on ilmunud üle 160 nimetuse, sealhulgas 17 raamatut, neist viis monograafiat, juhendatud kaheksa dissertatsiooni. Enamus kõrgema haridusega Eesti loomakasvatuse mehaanikainseneridest on olnud tema õpilased.

V. Veinla oli oma eriala tunnustatud spetsialist ja kompromissitu teadlane. Ta aitas aktiivselt kaasa loomakasvatuse arengule, uurides, analüüsides ja andes soovitusi efektiivsemate loomapidamistehno­loogiate juurutamiseks farmidesse. Eesti teenelise (a-st 1986) ja volitatud (a-st 1998) insenerina rakendas ta oma teadustulemusi osavalt praktikas.

Ulatuslik oli tema ühiskondlik tegevus. V. Veinla oli Eesti Põllumajandusinseneride Liidu asutajaliige ja juhatuse esimees ning selle Kutseomistamise komis­joni liige, Euroopa Inseneride Komitee liige, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi liige ja auliige (1997), Eesti Teadusfondi tehnikateaduste ekspert­komisjoni liige, Inseneride Kutsenõukogu liige jne. Oma tulemusliku tööga pälvis ta arvukalt aukirju, kiitusi ja medaleid, sealhulgas Kalevipoeg kündmas (1976), Kalevite kangem poega (1976) ja Prometheus (1977).

Boris Reppo


Pm-dr Richard Kalmet (5.05.1911–19.07.2006)
Auliige 18. aprill 1996
Eluajapreemia 10. aprill 1991

Richard Kalmet1952.aastal kolis TA Taimekasvatuse Instituut Tartust Tallinna ning R. Kalmetil õnnestus seal tööle hakata keemia kesklaboratooriumi vanemlaborandina. Instituudi tolleaegset direktorit V. Dušetškini meenutab ta kui head kolleegi ja abivalmis inimest. Head suhted pikkadeks aastateks kujunesid R. Kalmetil intelligentse ja erudeeritud laborijuhataja Hermann Michelsoniga, samuti paljude teiste rahvusmeelsete töökaaslastega (E. Talpsepp, K. Kildema, A. Lillema, R. Kask, V. Lasting, hiljem lisandus E. Raudväli). 1954. aastal asus R. Kalmet mittestatsionaarselt õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat, kõrgkooli lõpetas ta 1960. aastal cum laude. Tema diplomitöö teemal “Vaskväetiste kasutamise perspektiivid Pärnu ümbruse muldadel” oli prof. O. Halliku hinnangul kandidaadikraadi vääriline. Põllumajanduskandidaadi väitekirja “Eesti NSV muldade boorisisaldus ja boorväetiste kasutamine” kaitses ta 1964. aastal. Töö avaldati trükis.

1957. aastal edutati R. Kalmet teaduslikuks töötajaks. EMMTUI-s töötas ta noorem- ja vanemteadurina ning aastail 1983–1993 vanemteadur-konsultandina.

Richard Kalmet on olnud Eesti suurim spetsialist mikroelementide alal. Ta on uurinud nende sisaldust muldades, kivimites, vees, õhus, taimedes jm., selgitanud mikroväetiste mõju saagile ja selle kvaliteedile. Põhjalikult uurinud põllumuldade boori- ja aktiivse mangaani sisaldust, rohumaataimede makro- ja mikromineraalset koostist. Loomakasvatuse seisukohalt on eriti olulised koobaltisisalduse uuringud. Väga tähtsaks tuleks hinnata tema joodiuuringuid, milles ta tegi ka koostööd Moskva Riikliku Ülikooliga (põhjalik artikkel joodi kohta Eesti biosfääris on avaldatud Agraarteaduses nr. 1, 1997). Ulatuslike uurimuste põhjal valmis Richard Kalmetil doktoriväitekiri teemal “Mikroelementide mõju söödakultuuride saakidele ja sööda kvaliteedile Eesti NSV-s”, mida ta kaitses 1975. aastal ja mis kinnitati Moskvas kõrgema atestatsioonikomisjoni poolt 1977. aastal. Tihe koostöö Eesti teiste teadusasutustega ning Läti, Leedu, Valgevene ja Moskva teadlastega on olnud aluseks mikroväetiste kasutamise kooskõlastatud juhendite väljatöötamisel. R. Kalmeti sulest on ilmunud 3 monograafiat, ta on 7 raamatu kaasautor. Ta on avaldanud kokku umbes 160 teaduslikku artiklit. Aastail 1991–1998 – seega juba väga auväärses eas – on temalt ilmunud tervelt 7 kõrgetasemelist tööd ajakirjas Agraarteadus.

Põllumajandusdoktor Richard Kalmeti tööle on korduvalt tunnustust avaldanud nii ametiisikud kui organisatsioonid. 1970. aastal sai ta riikliku preemia teadlaste kollektiivis, 1991. aastal Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi elutööpreemia, 1996. aastal valiti ta APS-i auliikmeks. Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium on teda tänanud kahe Kündja medaliga.

R. Kalmet on võtnud aktiivselt osa ÜS Liivika tegevusest ning on avaldanud kroonikuna rohkesti kirjutisi seltsi kodu- ja välisväljaandes vilistlaskonna olukorra ja tegevuse kohta, eriti okupatsiooni tingimustes. Osales ka Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu tegevuses.

Malle Järvan


Pm-dr Ants Aamisepp (29.08.1918–29.09.2005)
Auliige 19. aprill 1995

Ants Aamisepp1938. a. astus A. Aamisepp Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomiaosakonda, kus õppis aastatel 1938–1939. Õpingud katkestas 1939. a. ajateenistus Eesti kaitseväes.

1942. a. jätkas A. Aamisepp õpinguid Tartu Ülikoolis. Ülikooli õpingute katkemise järel töötas ta Jõgeva Sordikasvanduse aianduse osakonnas ja Saaremaal Kaarmaa Suurmõisa katsejaamas.

Asus 1944. a. sügisel Rootsi. Aastatel 19451952 töötas A. Aamisepp ekstra-assistendina Rootsi Seemnevilja Ühingu (Svalöfi aretuskeskuse) Kalmari filiaalis. Õpingute jätkamine sai teoks alles 1952. a ja need lõppesid agronoomikraadiga Rootsi Põllumajanduse Ülikoolis Ultunas 1957. aastal. Samaaegselt õpingutega ülikoolis töötas ta orgaanilise keemia instituudis ja taimekasvatuse instituudis (19521957). Alates 1957. a. töötas A. Aamisepp taimekasvatuse instituudis assistendina ja katsejuhatajana (19621966) ja nimetati dotsendiks 1966. a.

Agronoomiaalase litsentsiaadikraadi omandas 1962. a. tööga “Klorerade fenoxiättiksyrors verkan på vegetativ utveckling, frösättning och utvecklade frönas gronings – egenskaper hos några ogräsarter” (Kloreeritud fenoksiäädikhapete toimest mõnede umbrohuliikide vegetatiivsele kasvule, seemnete moodustamisele ja valminud seemnete idanemisomadustele). Agronoomiadoktori kraadi omandas A. Aamisepp 1966. a. väitekirjaga “Kloreade fenoxiättiksyrors på sprutade plantor och dessas avkomma. Studier i korn, lin och ärter” (Kloreeritud fenoksiäädikhapete toimest pritsitud taimedele ja nende järglastele. Uurimised odra, lina ja hernega). Üksikautorina on A. Aamisepp avaldanud 171 uurimistööd ja kutsealast artiklit, lisaks kaasautorina veel 47 tööd. Avaldatud tööd on peamiselt umbrohtude ja nende tõrje alalt. A. Aamisepp on Rootsi riigi esindajana osa võtnud umbrohtude ja umbrohutõrje konverentsidest ja sümpoosionidest Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Inglismaal, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Hollandis ja Belgias, esinedes neil ettekande või referaadiga. Pidevalt, üle kolmekümne aasta, oli A. Aamisepp valitud Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis (EASR) juhatusse, kuni nimetatud seltsi tegevuse lõpetamiseni 1994. aastal. Samaaegselt kutsealaste organisatsioonidega on ta olnud Vabade Eestlaste Põllumajanduse Liidu (VEPL) liige.

M. Jaagus


Prof Hans Nõmmik (15.03.1922–27.06.1995)
Auliige 19. aprill 1995

Hans Nõmmik1942. a alustas Hans Nõmmik õpinguid Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas Õpingud kodumaal katkesid 1944. aastal ja ta sattus põgenikuna Rootsi. Samal aastal jätkas ta õpinguid Rootsi Põllumajandusülikoolis Uppsalas. Ülikooli lõpetas agronoomina ja omandas hiljem agr. lic. (1952) ja agr. dr. kraadi ühes nimetamisega dotsendiks. Talle määrati dotsendi stipendium sama ülikooli juures.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta assistendina Riiklikus Rahvatervishoiu Instituudis ja seejärele astatel 19501957 oli H. Nõmmik uurimisassistent Rootsi Põllumajanduse Uurimise Instituudi väetiste ja taimede toitumise osakonnas. 1950. a viibis Kellogi fondi stipendiaadina USA-s. Aastatel 19571963 töötas Rootsi Põllumajandusülikooli dotsendina, seejärel (19631968) Uppsala Metsandusülikooli teadurina. Ülikoolide liitumise järgselt sai temast prof. kt., alates 1979. a. Peale Metsanduse Ülikooli liitmist Põllumajandusülikooliga jätkas ta tööd metsanduse fakulteedis metsakeemia professorina, kuni pensionile minekuni 1988. aastal.

Prof. H. Nõmmik on trükis avaldanud arvukaid uurimistöid agrokeemia alalt, nende hulgas ka väitekirja Fluori esinemisest Rootsi põllumajandussaadustes, mullas ja joogivees (1953). Tema peamiseks uurimisobjektiks on olnud mulla lämmastik. Tähelepanu vääriv on tema poolt välja töötatud lämmastiku isotoobi (15N) kasutamise metoodika.

Andeka teadlase uurimused on äratanud tähelepanu ka välismaal. Pärast väitekirja kaitsmist töötas ta stipendiaadina kolm kuud Kalifornia ülikooli juures USA-s. Eriteadlasena on ta külastanud Indiat, Malaisiat, Hiinat ja Kanadat.

Teenete eest teaduses autasustati H. Nõmmikut Rootsi Kuningliku Metsa- ja Põllumajandusteaduste Akadeemia poolt Bergsteini auhinnaga.

H. Nõmmik oli olnud mitme Rootsi kui ka rahvusvahelise kutsealalise organisatsiooni liige.

Oma kutsealalise tegevuse kõrval võttis ta elavalt osa eestlaste seltskondlike kui ka rahvuslike organisatsioonide tegevusest. Nii oli ta tegev Eesti Rahvusfondis, Vabade Eestlaste Põllumajandusliidus ja oli Eesti Agronoomide Selts Rootsis kauaaegne liige ja abiesimees. Akadeemiliselt kuulus ta EÜS-i perre.

Ants Aamisepp ja L. Kevvai


Prof. Endel Laas (29.08.1915–1.11.2009)
Auliige 30. märts 1994

Endel Laas1936. aasta sügisel asus Endel Laas õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Ülikoolidiplomini (cum laude) jõudis 1940. aasta kevadel. Vaevalt ühe aasta sai noormees töötada Narva metskonna metsnikuna, kui algas sõda, mis haaras ta oma keerisesse. Sõjaküüsist 1946. aastal pääsnuna alustas ta pedagoogilist tegevust Tartu Riikliku metsabotaanika ja dendroloogia (hilisema nimetusega metsakasvatuse ja dendroloogia) kateedris assistendina. Nelja aasta pärast (1. juulil 1950) edudati E. Laas vanemõpetajaks ja määrati ülikooli metsakasvatuse ja dendroloogia kateedri juhatajaks (1951. a. metsakultuuride kateeder), kelleks ta jäi kuni 1973. a. 31. augustini. TRÜ metsakultuuride kateedrist oli vahepeal saanud EPA metsakultuuride ja dendroloogia kateeder, seejärel metsakasvatuse ja metsakultuuride kateeder ning lõpuks metsakasvatuse kateeder, vanemõpetajast aga oli saanud dotsent (1958) ning seejärel professor (1976). 1956. aastast on ta bioloogiakandidaat. Tema kandidaaditöö kandis pealkirja Uurimusi lehise seemnete kvaliteedist ja nende otstarbekast kasutamisest Eesti NSV tingimustes.

Kakskümmned viis aastat (1960–1985) oli ta EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskonna dekaan. Olgu märgitud, et nii pikka dekaaniametit on vaid üks mees (H. Möller) peale tema EPAs/EPMÜ-s pidanud. Dekaanina oli ta ikka sõnakas ja sirgejooneline, pälvides nii oma teaduskonna üliõpilaste kui ka tollase rektoraadi liikmete kõrge tunnustuse.

Prof Endel Laasi teadustöö on põhiliselt suunatud lehise ja kuuse kasvatamisega seotud küsimuste ning võõrpuuliikide kohanemisprotsesside uurimisega. Tihedate sidemete tõttu Soome dendroloogidega on meie metsandusalane teadustöö saanud tuttavaks ka väljaspool Eesti piire.

Sihikindla teadlase ja õppejõu sulest on ilmunud aukartustäratav arv publikatsioone, aegumatud nende hulgas on kõrgkooliõpik Dendroloogia (1967, 1987) ja Viirpuud Eestis, nende kasvatamine ja kasutamine (1998), artiklid Eesti entsüklopeedias ja Põllumajan­duse entsüklopeedias. Õpikute kõrval on tema sulg seadnud trükivalmis hulgaliselt teadus- ja populaarteaduslikke artikleid (ca 200). 

Prof E. Laas oli Akadeemilise Metsaseltsi taastamise initsiaator ja selle esimees, ta on selle seltsi auliige. Eesti metsanduse arendamise eest pälvis ta 1976. aastal teenelise metsakasvataja aunimetuse. 1994. a. valiti E. Laas ka Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliikmeks. Endel Laas oli tuntud ka väljaspool Eestit, ta valiti Soome metsandusseltsi (1984) ja Soome dendro­loogiaseltsi (1994) auliikmeks. Lisaks neile on ta veel Eesti Dendroloogia Seltsi auliige.Emeriitprofessor Endel Laas pälvis 1989. aastal EPA teenetemedali. 

Pikaajalist Raadi dendroaia hooldustööde korralda­mist nii üliõpilaste kui ka linnaelanike kaasamisel ja Tähtvere dendropargi rajamist Emajõe lammile võib uhkusega pidada suureks osaks Endel Laasi elutööst. Linlaste elukeskkonna haljastamise ja hoidmise eest valiti ta 2005. aastal Tartu aukodanikuks. Eesti Vaba­riigi 81. aastapäeval annetas president talle Valgetähe III klassi orden.

Üliõpilasaastatest alates kuulus E. Laas Ü/S Liivika ridadesse. 

Ülo Oll ja Hardi Tullus


Pm-knd Aleksander Ratt (23.08.1902–5.09.1998)
Auliige 8. aprill 1993

Aleksander Ratt1923. a astus Aleksander Ratt Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1930. aastal agronoomina. 1931. aastal kaitses ta magistritööd. 1946. aastal atesteeriti magistrikraad ümber põllumajanduskandidaadi teaduskraadiks.

Erialatööd alustas A. Ratt juba üliõpilasena 1926. aastal põllumajandusteaduskonna taimebioloogia katsejaamas. 1927. aastal asus ta tööle Tallinna Seemnekontrollijaama ning töötas põllumajandusministeeriumis seemnekontrolli ja taimekaitse alal 1948. aastani. Siis tuli lahkuda selleaegsete tavasüüdistuste tõttu. Järgnes paar aastat lühiajalisi töökohti, seejärel veidi pikemaajaline töökoht (1950–1956) maaparanduse projekteerimise instituudis.

Eelnimetatud instituudis määrati A. Rati uus tegevussuund – tuli loobuda senisest huvist seemnekontrolli ja taimekaitse alal ning suunduda põllumajandusökonoomika käsitlemisele. Ta asus tööle Eesti TA Majanduse Instituuti, kus töötas vanemteadurina aastail 1956–1983. Seal hakkas ta välja töötama maaparanduse majandusliku efektiivsuse hindamise metoodikat, tegeles linakasvatuse, põllumajandusettevõtete suuruse, ka agraarajaloo ning mitmete muude probleemidega.

A. Ratt on üksi või koos teiste autoritega avaldanud 15 põllumajandust ja agraarökonoomikat käsitlevat raamatut ning kirjutanud üle 200 artikli. Tema töödes avaldub veendumus oma tõdedes, need omavad püsiväärtust. 

J. Kaubi


Prof Jüri Kuum (16.05.1922–30.06.2009) 
Auliige 8. aprill 1993
Eluajapreemia 5. aprill 2006

Jüri KuumRiikliku Ülikooli lõpetas J. Kuum 1947. aastal õpetatud agronoomina. Tema kandidaadidissertatsiooni (1965) teema oli Eesti kultuurrohumaade taimkate ja selle eri taimeliikide majanduslik väärtus, doktoridissertatsiooni (1971) kirjutas teemal Maaparandus Eesti põllumajanduse arengus ja selle mõju taimekasvatusele.

Jüri Kuuma pedagoogiline tegevus kõrgkoolis algas TÜ-s maaparanduse ja sookultuuri kateedri assistendina (1947–1951), jätkus EPA-s maaparanduskateedri vanemõpetajana (1951–1965), dotsendi (1966–1970) ja professorina (1971–1992). Ta on emeriitprofessor 1992. aastast.

J. Kuumalt pärineb Eesti Põllumajandusmuuseumi rajamise idee. Ta on taludest kogunud ja muuseumi toonud suures koguses vajalikke eksponaate. Nende leidmine ja kohaletoomine oli vaevarikas, kuid tänuväärne töö.

Jüri Kuuma tegevusülesannetest loetleme järgmisi: Eesti Põllumajandusmuuseumi teadusnõukogu esimees ja aseesimees (a-st 1968), C. R. Jakobsoni Talumuuseumi teadusnõukogu esimees ja aseesimees (a-st 1977), Eesti NSV TA põllumajandusteaduste väitekirjade kaitsmise nõukogu liige (1970–1976), EPA agronoomiaalaste väitekirjade kaitsmise nõukogu liige (1982–1992), Eesti Etnograafiamuuseumi teadusnõukogu liige (a-st 1968), Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi presiidiumi liige ja selle Tartu osakonna esimees (a-st 1977).

Jüri Kuum on olnud mitmete Eesti põllumajandusajaloo filmide autor ja režissöör: Kes minevikku ei mäleta (1970); Viljalõikus ja -pesemine käsitsi (1970); Viljapeks hobumasinaga (1972); Mullaharimine minevikus (1972); Linakasvatus ja töötlemine minevikus (1971; 1975); Viljapeks iseliikuva lokomobiiliga ja traktoriga käitatava peksumasinaga (1973); Leivategemine maakodus (1976); Koduõlle valmistamine (1976).

Jüri Kuum on paljude raamatute autor või kaasautor, ta on avaldanud artikleid konverentside kogumikes, ajakirjades, ajalehtedes. Nende kohta ootame täpseid andmeid juubilari enda poolt kirjutatud personaalnimestikus. Jüri Kuuma koostamisel ja kaasautorlusel on trükivalmis saanud Põllumajandusteadus Eesti põllumajanduse arenguloos I osa (kuni 1918), ta oli ka ENE ja EE kaasautor.

Meinhard Karelson


Pm-knd Kristjan Jaama (10.02.1904–17.07.1996)
Auliige 8. aprill 1992

Kristjan JaamaKristjan Jaama astus1924. a  Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda, kus sai agronoomidiplomi 1931. aastal. Tööpuuduse tingimustes tuli alul leppida kontrollassistendi ametiga (1931–1932), siis aga avanes võimalus siduda end lambakasvatusega ja sellest ajast alates on tema hing lammastele kuulunud. Eesti Lambakasvatajate Seltsi töötajana täiendas end Varssavi Villamajanduse Instituudis ning käis tõulambaid ostmas Inglismaal ja Rootsis. Nende ostudega pani ta aluse eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõugude aretusele.

Kristjan Jaama lambakasvatusalane teadustegevus algas 1945. aastal, kui tast sai TRÜ põllumajandusteaduskonna aspirant. Tema uurimistöö hõlmas lammaste sigimisfüsioloogiat. 1950. a. kaitses ta kandidaaditöö Lammaste viljakust mõjutavad tegurid. Järgnes 30-aastane viljakas töö Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudis. Kuni pensionile minekuni 1979. aastal tegeles ta ELVI-s uurimistööga algul lambakasvatuse, hiljem kalakasvatuse sektoris. Oma erialal oli ta tugev nii sõnas kui kirjas. Eesti esimese vabariigi ajal oli ta üks agaramaid raadioloengutega ülesastujaid, hiljem esines ta sisukate ettekannetega lugematutel nõupidamistel ja seminaridel. Hoolsa kirjamehena avaldas K. Jaama hulgaliselt erialaseid artikleid ja kirjutisi, kokku on tema sulest trükis ilmunud üle 100 töö. T Tema sulest on tulnud raamatud Lambakasvatus (1946), Seakasvatus (1947), Eesti tumedapealine lambatõug (1959) ja Lambakasvataja käsiraamat (1984). Esimesed kaks kujunesid õpikuteks põllumajanduskoolides ning isegi ülikoolis, viimane on aga arvestatav teos lambakasvatajate kui ka lambakasvatuse alal tegelevate teadlaste töölaual.

Oma loomult oli K. Jaama suur optimist, ka lambakasvatusele rasketel aegadel ei kaotanud ta lootust, ikkagi nägi ta olukorrast väljapääsu võimalusi. Ta jäi elu lõpuni kindlalt arvamuse juurde, et lammas on sajandite jooksul aidanud oma villa, liha ja nahaga eesti rahvast ülal pidada ja aitab ka tulevikus. Väärib märkimist, et K. Jaama astumisega Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevusse sai lambakasvatusalane tegevus Eestis uut hoogu juurde. Tema eestvõttel asuti sihikindlalt aretustööd organiseerima, selle raames imporditi Eestisse hinnalisi ševioti ja šropshiri tõulambaid. Lammaste plaanipärase ristamise tulemusena aretati K. Jaama juhtimisel Eestis uued lambatõud: eesti tumedapealine ja eesti valgepealine lammas. Meie lammaste villa omaduste uurimiseks sisustati K. Jaama käe all villalaboratoorium. Villa uurimise tulemuste põhjal töötas K. Jaama välja eesti lammaste villastandardid ja sortimendid.

Kristjan Jaama on Eesti Lambakasvatajate Seltsi esimene auliige, oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi eluaegne liige, kuulus Ü/S Liivika ridadesse.

Eesti põllumajanduse ajalukku on ta jäädvustatud V. Valdi magistritööga Eesti lambatõugude aretusväärtuse parandamine ja Kristjan Jaama osa selles töös (Tartu, 1995).

Ülo Oll ja V. Valdi 


Pm-knd Meinhard Karelson (23.08.1917–31.03.2004)
Auliige 8. aprill 1992
Eluajapreemia 2. aprill 2003

Meinhard KarelsonMeinhard Karelson siirdus põllumajandust õppima Tooma Sookultuuri ja Maaparanduse Kooli, kus puutus kokku põllumajandusteadlase Enn Terasmäega, kes talle avaldas sügavat positiivset mõju.Ssellega aga ta ei rahuldunud vaid läks edasi õppima kolmeaastasesse Eesti Aleksandri Olustvere Põllumajanduskeskkooli, kus tema teadmised siinsete õppejõudude, nagu Villem Männik, Martin Juurik, Johannes Michelson jt. mõjul veelgi süvenesid. Olustvere Põllumajanduskeskkooli õppeaeg (1936–1939) möödus kiiresti, kuid jättis temale õige suured jäljed. 

Olustvere Põllumajanduskeskkoolis tegutses siis C. R. Jakobsoni nimeline Noorpõllumeeste Klubi, mille liikmeks ta oli ning tegutses selles väga viljakalt.

Kui C. R. Jakobsonist jäänud Kurgja talu oli õige mahajäetud ja masendavas olukorras, siis oli M. Karelson esimene (1976), kes pani oma käed külge. Ta koostas kõigepealt Talumuuseumi väljakujundamise plaan-skeemi ja kavad (projektid), kirjutas muuseumi tutvustamiseks brošüüre jne. Kõige selle tõttu on C. R. Jakobsoni Talumuuseum saanud üheks meeldivamaks ja külastatavamaks kohaks nii kodumaalaste kui ka välismaalaste poolt. Koostajana, aga ka autorina, on M. Karelsoni poolt Kurgja Talumuuseumi ja C. R. Jakobsoni põllumajandusliku tegevuse kohta välja antud hulgaliselt raamatuid, nagu C. R. Jakobsoni talumuuseum Kurgja-Linnutajal (1979), Carl Robert Jakobson ja Kurgja-Linnutaja (1981), Carl Robert Jakobsoni (1841–1882) tegevusest (1982), Meenutades Carl Robert Jakobsoni (1987) jt.

Pärast Eesti Aleksandri Olustvere Põllumajanduskeskkooli lõpetamist (1939) astus Meinhard Karelson Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomia osakonda, kus omandas põllumajandusalase kõrghariduse.

Talle pakkus suurt huvi veisekasvatus, eriti veiste aretus ja oma uurimistöö kokkuvõttena koostas ta dissertatsiooni teemal ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi kari ja selle tähtsus eesti punase veisetõu aretuses, mille eduka kaitsmise tulemusel omistati M. Karelsonile 1968. a põllumajandusteaduse kandidaadi kraad.

M. Karelson on olnud üle kahe aastakümne kestel väga edukas majandijuht, olles 1944–1946. a Sõmerpalu sovhoosi ja 1947–1967. a ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi direktor. Alates 1967. a. töötas ta Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudis (1994. a-st Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituut), kus oli 21 aasta kestel sektorijuhataja. Siin tegeles ta katsemajandite ökonoomikaga ning korraldas instituudi kirjastustegevust. Ta on koostanud palju veisekasvatuse õppe- ja käsiraamatuid. Nendele lisanduvad veel teadustööde kogumikud ja muud väljaanded.

1997. aastal seadis ta trükivalmis käsikirja Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos (enne 1918. a) ning on sinna kirjutanud peatüki Piim ja Eesti piimamajandus, milles annab suurepärase kokkuvõtte meie piimanduse arengust. Pidevalt on ta valgustanud objektiivselt meie põllumajanduse arengut. Tema poolt trükis avaldatud kirjutiste arv ulatub üle 300, seejuures on ta 7 raamatu autor ning ligemale 70 väljaande koostaja ja kaasautor.

M. Karelson oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi liige juba 1939. aastast ning oli selle eestseisuse koosseisus.

Jüri Kuum


Prof Aarne Pung (30.06.1909–14.08.1994)
Auliige 10. aprill 1991

Aarne PungAarne Pung õppis Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomia osakonnas 1932–1936. a. Lõpetamisel jäeti noor kohusetundlik mees zootehnika katsejaama assistendiks esimese loomakasvatusprofessori Jaan Mägi juurde. Täpsus ja korrektsus viisid ta Tallinna Statistika Keskbüroo agronoom-referendiks.

Sõda viis A. Punga Nõukogude armee tööpataljoni, kuid tema statistikukogemus tuli kasuks hiljem tagalas Sovhooside Rahvakomissariaadi vanemzootehnikuna Alma-Atas töötades. Oma teadmisi täiendas ta Moskvas G. Plehhanovi nimelises Instituudis kõrgema kvalifikatsiooni kursustel. 1944. a. sügisel asus A. Pung tööle ENSV Riikliku Plaanikomisjoni põllumajandusosakonna ülemana. Teadushuvi viis ta aga järgmisel aastal tagasi Tartusse ülikooli õppejõuks.

Juba 1946. aastal kaitses A. Pung kandidaadidissertatsiooni Tõuaretustöö alused Eesti NSV piimakarja taastamisel, mis järgmisel aastal ilmus raamatuna. 1947. aastal asutati Eestis mitmeid asutusi (riiklikud tõulavad, ELVI), mis otseselt olid seotud tõuaretusega. Siin kasutati noore teadlase kogemusi, kui ta töötas kohakaasluse alusel 1947–1949 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi sektorijuhatajana. A. Punga teadustee jätkus doktorantuuris Moskva Loomade Morfoloogia Instituudis. Nendel aastatel pandi alus hilisemale traditsioonile ekspeditsiooni korras mõõta ja hinnata kindel arv lehmi igast eesti veisetõust. Saadud andmed on unikaalsed ja võimaldavad aastakümnete tagant määrata muutusi veisetõugude kehaehituses, välimikus ja jõudluses. Nende materjalide põhjal formeerus doktoriväitekiri Kohalikkude veisetõugude kujunemine ja edaspidise aretamise teed Eesti NSV-s (või Eesti NSV veisetõugude kujunemine ja teed nende parandamiseks), mis sai edukalt kaitstud 1953. aastal.

Järgmise kolme aasta jooksul (1953–1956) töötas Aarne Pung loomakasvatusinstituudi direktorina ning kohakaasluse alusel vastloodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia põllumajandusloomade aretuse kateedri juhatajana. Seega loodi juba tollal tihe side uurimisasutuse ja kõrgkooli vahel. Mõlemad asutused olid alles suhteliselt uued ja A. Punga kogemused tulid mõlemale kasuks. 1954. aastal omistati Aarne Pungale professorikutse.

Alles 1956. a. kuni 1979. a. oli A. Punga põhitöökohaks EPA põllumajandusloomade aretuse kateedri juhataja ametikoht. Sellele lisandus aastatel 1958–1961 zootehnikateaduskonna dekaani töö. Juba 1954. aastal valiti Aarne Pung Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondeerivaks liikmeks ja 1969. aastal tegevliikmeks. Aunimetus tõi ka kohustusi. Nii tuli täita keemia ja bioloogia osakonna liikme, akadeemiksekretäri asetäitja ning 1964–1973 TA presiidiumi liikme kohustusi. Suur arv teaduste kandidaate ja 12 teadusdoktorit on tänulikud akadeemik Aarne Pungale, et said kaitsta oma väitekirja emakeeles ENSV TA põllumajandusteaduste nõukogus, mille loojaks ja esimeheks (1960–1976) ta oli.

Et jõuda väitekirja kaitsmiseni, tuli läbida aspirantuur või doktorantuur. Selleks peab noore ja teotahtelise inimese kõrval olema sihikindel juhendaja. Akadeemik juhendas 15 aspirandi kandidaadiväitekirja koostamist, kellest 3 suutsid teadustöö kaitsta aspirantuuriaja sees. Neli neist jõudsid ka doktorikraadini. Oma kogemustest võin väita, et juhendamine oli lojaalne ja suunav, kuid mitmekülgseid võimalusi pakkuv. Suuresti oli A. Punga teene, et 1980ndate lõpus oli Eestis 6 teadusdoktorit põllumajandusloomade aretuse alal.

Õppetöös oli professor tasakaalukas ja põhjalik. Akadeemiku seisus võimaldas tellida erialakirjandust välismaalt, mis leevendas väliskirjanduse puudumist EPA raamatukogus. Kateedris loodi rahulik õhkkond õppe- ja teadustööks, kuigi konkurentide püüe oma taotlusi rahuldada põhjustas ka ootamatusi.

Õppekirjanduse väljaandmine oli kateedris produktiivne. A. Punga õppevahend Põllumajandusloomade aretus ning parandatud ja täiendatud kordustrükk on kasutusel veel praegugi, samuti prof. K. Kurmi Veisekasvatus, prof. L. Lepajõe Põllumajandusloomade aretuse praktikum ja dots. H. Mauringu Hobusekasvatus ja ratsasport.

Teadustöös huvitas A. Punga eesti veisetõugude, eriti eesti mustakirju tõu kehaehitus ja produktiivsus. Oli ju akadeemik 1964–1981 Eesti Mustakirju Karja Tõuaretuse Nõukogu esimees, mis võimaldas levitada oma seisukohti praktikute hulgas.

A. Punga ühiskondlik tegevus oli laiahaardeline. Ta oli mitmete nõukogude liige või esimees, ülemnõukogu saadik, ajakirjade või teadustööde kogumike toimetuskolleegiumi liige.

Akadeemik oli vilgas kirjamees. Ta on avaldanud ligi 200 teaduslikku tööd, sealhulgas 5 õpperaamatut, brošüüre ja monograafiaid. Üks unikaalsemaid ja mahukamaid (1500 lk. viies köites) töid Veiste aretuse ja selektsiooniteooria areng Eestis valmis autori 75. sünnipäevaks 1984. aastal. Pensionieas töötas A. Pung 1979. aastast alates Tallinnas ETA Eksperimentaalbioloogia Instituudis professor-konsultandina.

Tema tööd on tunnustatud Nõukogude Eesti preemia (1947 ja 1965), ordenite, medalite ja aukirjadega. Aarne Pung oli ENSV teeneline teadlane. Ilmselt oleks tema teeneid ja võimeid veelgi enam tunnustatud või kasutatud, kuid mittekuulumine EKP-sse takistas seda. A. Pung kuulus hoopis üliõpilasseltsi Rotalia ning Akadeemilisse Põllumajanduse Seltsi, mille auliikme staatus omistati talle 1994. aastal. 

Olev Saveli


Pm-knd Heiti Kotkas (20.01.1911-3.01.1997)
Auliige 10. aprill 1991

Heiti KotkasHeiti Kotkas lõpetas Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonnas cum laude 1934. a. 1. aprillil 1934, juba enne ülikooli lõpetamist, asus H. Kotkas tööle Jõgeva Sordiaretuse Instituudi heintaimede osakonda, mida sel ajal juhatas Jaan Mets – laia tegevusalaga põllumajandusteadlane-organisaator. Praktikandina tööle võetud noore mehe erialased võimed avaldusid kiiresti. Esimese tööaasta jooksul avaldas ta trükis 6 tööd, s.h. Liblikõieliste heintaimede seemnete kirjeldus ja määraja, Kõrreliste heintaimede seemnete kirjeldus ja määraja ning Tähtsamate heintaimede seemnete kirjeldus ja määraja (kaks viimast koos J. Tohvriga). Talle, 24-aastasele noorele mehele, usaldati 1935. aastal ajakirja Agronoomia tegevtoimetaja ametikoht (enne teda toimetas E. Järvesoo, samuti hilisem APS-i auliige) ja 1936. aastal vastloodud Põllumajandusliku Entsüklopeedia korrektortoimetaja vastutusrikas ametikoht. Enne viimast sõda töötas H. Kotkas Eesti Seemnekontrolli Jaama juhatajana (1941).

Kogu sõjajärgse perioodi töötas H. Kotkas Jõgeval liblikõieliste heintaimede sordiaretuse ja seemnekasvatuse alal. 1994. aastal, kui oli möödunud 60 aastat tööleasumisest Jõgeval ja 50 aastat tööleasumisest sõja järel jäi H. Kotkas teenitud vanaduspuhkusele.

H. Kotkas on Eestis käesoleval ajal tootmises kasutusel olevate punase ristiku sortide ‘Jõgeva 433’ (2n), ‘Varte’ (4n) ja ‘Ilte’ (4n) ning hübriidlutserni ‘Jõgeva 118’ (koos Metsaga) autor. Ta oli Eestis eksperimentaalse polüploidiseerimise kui aretusvõtte kasutuselevõtja tegelikus sordiaretuses.

Oma uurimistöö tulemused on H. Kotkas avaldanud enam kui poolesajas pikemas kirjutises või iseseisvas väljaandes. Avaldatud tööde temaatika hõlmab liblikõieliste heintaimede bioloogiat, sordiaretust, seemnekasvatust ning nende liikide praktilist kasutamist söödatootmises. Tema sulest on ilmunud töid põllumajanduslike oskussõnade tähenduse selgitamiseks ja kasutamise täpsustamiseks.

Üliõpilasena oli ta Ü/S Liivika, hiljem selle vilistlaskogu liige.

Ants Bender


Prof Elmar Järvesoo (22.03.1909–7.12.1994)
Auliige 13. aprill 1990

Elmar JärvesooTartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna lõpetas Elmar Järvesoo 1934. aastal agronoomina. Ülikoolis nõutava kuuekuulise praktika oli ta sooritanud Taanis, Jüütimaal.

E. Järvesoo asus endale leiba teenima juba ülikoolis õppimise ajal. Aastatel 1932–1935 oli ta ajakirja “Agronoomia” toimetuse sekretär. Algas ka aktiivne tegevus akadeemilistes organisatsioonides. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi juhatuses oli ta abisekretär (1931) ja sekretär (1932–1937). Oli üliõpilaskonna Edustuse juhatuse liige. Veel osales Järvesoo Akadeemilise Ühistegevuse ja Akadeemilise Majandusteaduse Seltsi tegevuses. Eriti lähedane oli temale osavõtt aktiivse liikmena ÜS Liivika tegevusest.

E. Järvesoo ülikooli lõpetamise järgne põllumajandusalane teadustöö algas stipendiaadina Soomes (1934), kus ta tutvus põhjalikumalt tööuurimise ja tööviljakuse probleemidega. Kodumaal uuris ta esijoones põllumajandusliku töö ja tööliste küsimusi, soode ülesharimist ja nende asundamist. 1938. aastal tutvus Järvesoo talutööde ratsionaliseerimise uuringuasutustega Tšehhoslovakkias, Leedus ja Lätis. Ta oli teadustööl Saksamaal Pommritzi ja Bornimi katsejaamades. Viimases oli tema teaduslikuks juhendajaks rahvusvaheliselt tuntud teadlane prof. L. W. Ries.

1939. aastal (21. juunil) promoveerus Elmar Järvesoo Berliinis Friedrich Wilhelmi ülikooli põllumajandusteaduskonna juures agronoomiadoktoriks. Dissertatsiooni teemaks oli “Voraussetzungen und Richtlinien zurMechanisierung der Landwirtschaft in Estland” (“Põllumajanduse mehhaniseerimise eeldused ja sihtjooned Eestis”). Järvesoo oli esimene eestlane, kes omandas välismaal dr. agr. teaduskraadi.

E. Järvesoo kutsetöö oli alanud 1934. aasta sügisel prof. dr. agr. Leo Rinne kutsel Tartu Ülikooli Kultuurtehnika ja Geodeesia Kabinetis, kus ta oli noorem- (1934–1936) ja vanemassistent (1936–1937).

Põllumajandusdoktori teaduskraadi omandamise järgselt (1939) täiendab Järvesoo end põllutööministeeriumi stipendiaadina Rootsis põllumajandusülikoolis (Ultunas) agraarökonoomika ja talutööde ratsionaliseerimise alal.

Kaalutledes Eestis kujunenud poliitiliselt kahtlast olukorda (1940), otsustas E. Järvesoo siiski Rootsist kodumaale tagasi tulla.

Kodumaal kutsuti Järvesoo põllutööministeeriumi teenistusse. Ta määrati ministeeriumi juures oleva Põllumajandusliku Uurimise ja Katseasjanduse Komitee teadussekretäriks. Ka nõukogude korra kehtestamisel (1940) jäi Järvesoo põllutööministeeriumi järglasasutuse põllutöörahvakomissariaadi teenistusse.

Aastatel 1941–1944 (Saksa okupatsioon) oli E. Järvesoo Eesti Põllutöödirektooriumi / Põllumajanduse Keskvalitsuse põllumajandusvalitsuse juhataja asetäitja. Ka oli ta ajalehe “Maa Sõna” põllumajandusosakonna toimetaja. Järvesoo valiti 1942. a. Tartu Ülikooli õppejõuks. Ta luges põllumajandusteaduskonna üliõpilastele talutööde ratsionaliseerimist.

1944. aasta septembris lahkus Elmar Järvesoo koos abikaasa Ainoga laeval Saksamaale.

Koos Läti ja Leedu haridusala juhtivisikutega oli Elmar Järvesoo Eesti-poolselt Balti Ülikooli (1945–1949) asutamise organiseerija ja tegevuse kujundaja (vt. “Agraarteadus”, 1992, nr. 3). Ta oli selles ülikoolis nii õppejõud kui ka põllumajandusteaduskonna prodekaan. Õppejõuna luges E. Järvesoo saksa keeles põllumajanduslikku käitisõpetust ja agraarpoliitika kursust. Balti Ülikool asus esialgu (1945–1947) Hamburgi

Zooloogiamuuseumi hoones, hiljem (kuni 1949) Hamburgi lähedal Pinnebergis. Balti Ülikoolis kujunes 9 teaduskonda. Kolme ja poole aasta kestel immatrikuleeriti üle 2000 üliõpilase, nendest eestlasi ligikaudu 300. Õppejõude oli olnud ca 200, need olid kolme riigi pagulasõppejõud. Balti Ülikooli lõpetajaid oli 79. Ülikooli likvideerimise järgselt siirdusid paljud üliõpilased õppima Saksamaa ülikoolidesse.

Suuremates eestlaste pagulaslaagrites organiseeriti alg- ja keskhariduse omandamise võimalused. Pagulaste hulgas oli rohkesti oma rahvusest õppejõude. Kujunesid laagrikoolid, gümnaasiumid Oldenburgi, Lübecki, Göttingeni jt. laagrites, metsakool Lübeckis ja põllutöökool Perdoli mõisas Schleswig-Holsteinis.

Pärast Balti Ülikooli tegevuse lõpetamist (oktoobris 1949) asus E. Järvesoo USA-sse. Seal tehti talle soodus pakkumine akadeemilisele tööle asumiseks USA Massachusettsi Riigiülikooli (Amherstis) põllumajandusteaduskonnas. Sinna ta jäigi järgnevaks 27 aastaks, kuni vanaduspuhkusele minekuni 1. juulil 1977. a. emeeritusprofessori nimetusega.

E. Järvesoo tööülesanded ülikoolis hõlmasid õppetegevuse, uurimis- ja nõuandetöö. Õppetöö raskuspunkt oli loengute ja seminaridega magistri-doktorikandidaatidele majandusteooria, esijoones mikroökonoomia õpetamine. Ta algatas ka kursuse Soveti (N. Liidu) põllumajanduse arengust, organisatsioonist, marksistlikest alustest ja tänapäeva tasemest ning probleemidest. Täiendavateks uurimisteemadeks kujunesid tootmis- ja turustamisökonoomika probleemid lillekasvatuses ja ehisaianduse puukoolides. Järvesoo märgib, et tema töökoormus sealses ülikoolis oli viimasel 15 aastal 125–150% normaalsest koormusest. Ülikoolis oli üliõpilasi ligemale 25 000.

E. Järvesood iseloomustasid mobiilsus, kontakteeruvus, ühiskondlikes organisatsioonides kaasalöömise tahe. Emigratsioonis osales ta Ameerika Agraarökonomistide Ühingu, USA kirdeosa (12 osariigi) Agraarökonomistide Ühingu, Rahvusvahelise Agraarökonomistide Ühingu ja Rahvusvahelise Aiandusteaduste Ühingu tegevuses. Nende organisatsioonide aktiivse liikmena on ta osa võtnud paljudest rahvusvahelistest kongressidest, mis toimusid maailma eri paigus.

E. Järvesoo oli Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu ja Eesti Agronoomide Seltsi USA osakonna asutajaliige ning nende organisatsioonide juhatuse esimees. Ta oli Tartu Instituudi (Torontos) kauaaegne direktor. Torontos oli ta tuttav ka Tartu College’is peetud populaarteaduslike loengute kaudu. Mõnda aega oli E. Järvesoo Eesti eksiilvalitsuse (Rootsis) põllutööminister.

Elmar Järvesoo oli alates üliõpilaspõlvest kuni oma elu lõputundideni silmapaistvalt viljakas kirjamees. Immigratsioonis olles olid temale kirjastustegevuses lähedased Leo Koobas ja Albert Irs, eriti esimene.

E. Järvesoo kui koostaja ja kaasautori tähtsamateks raamatuteks on “A Case Study of a Soviet Republik, The Estonian SSR” (koos Tõnu Parmingiga; USA, 1978, 432 lk.); “Balti Ülikool” (Toronto; 1951, 518 lk.), “Kodumaal ja võõrsil” (Kanada; 1965, 265 lk.) ja “Dotsent Jaan Mets” (Toronto; 1988, 196 lk.).

E. Järvesoo oli Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (VEPL) aastaraamatute Põhja-Ameerika erinumbrite (V, XIII, XV) toimetaja ja Kanada erinumbri (XIX) kaastoimetaja koos A. Irsiga.

Kodumaa põllumajanduse ajaloo huvilise ja tundjana tegi Järvesoo siin viibimiste ajal meile kordustrükistena (omal kulul) kättesaadavaks järgmised väljaanded: C. R. Jakobsoni “Teadus ja Seadus põllul” (1994), Theodor Pooli “Maauuendus Eestis” (1993), A. Eisenschmidti “Kodumaa põllumajanduse põhjalikumaks muutmise küsimus” (1993), A. Reinarti “Märkmeid põllumajanduse arendamisest Eestis (1992) ja “Asutava Kogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest” (iseseisvuse akt, Toronto 1989). Väljaanded kannavad tiitellehel ÜS Liivika koguteose või toimetise nimetust.

Elmar Järvesoo personaalnimestikus on üle 700 töö. Temale on kirjasõnas viidatud 80 korral.

13. aprillil 1990 valis Akadeemiline Põllumajanduse Selts Elmar Järvesoo organisatsiooni auliikmeks. 

Prof. O. Saveliga lepiti kokku, et Järvesoo hakkab lähiajal osalema külalisprofessorina EPA majandusteaduskonna õppetöös. Seda lubadust täitis Järvesoo kuni oma 85. sünnipäevani (1994). Põllumajanduse akadeemias (EPA) ja ülikoolis (EPMÜ) pidas külalisprofessor loenguid põllumajandusökonoomiast (rahvusvahelises valguses), enda koostatud programmi järgi majandusteaduse ajaloost ja mikroökonoomika teoreetilistest alustest. Ta luges magistrandidele ja doktorantidele. Oli mitme teadustöö juhendaja ja oponent väitekirjade kaitsmisel.

Olles taas kodumaal valiti E. Järvesoo Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi (1990), ÜS Liivika (1991), Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi (1993) ja Eesti Kirjanduse Seltsi (1994) auliikmeks. Eesti Põllumajandusülikool tegi temast oma audoktori (1993). 

Meinhard Karelson


Prof August Eduard Muuga (27.08.1902-7.11.1992)
Auliige 13. aprill 1990

August Eduard MuugAugust Muuga lõpetas 1928. a Tartu Ülikooli agronoomina, töötas sealsamas 1926–1929 assistendina ja 1940–1951 õppejõuna (1940–1944 Tartu Ülikooli loomakasvatusinstituudi ja ühtlasi loomakasvatuskatsejaama juhataja, 1944–1951 Tartu Riikliku Ülikooli kateedrijuhataja. Magistrikraadi kaitses ta 1932. a teemal Piimatõugu suguvasika söötmise alused uuemate uurimuste põhjal. 1946. a kinnitati August Muugale kandidaadikraad agronoomia erialal. Ta oli 1932–1940 Põllutööministeeriumi loomakasvatuse eriteadlane, 1951–1976 Eesti Põllumajanduse Akadeemia põllumajandusloomade söötmise kateedri juhataja (aastast 1962 professor) ja 1947–1952 ühtlasi Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudisektorijuhataja. Toimetas 1941 ajakirja Nõukogude Agronoomia. Uurinud põllumajandusloomade söötmist, pidamist ja aretust. 1935–1940 Agronoomide Koja juhatuse liige. A. Muugale omistati ENSV teenelise teadlase aunimetus 1965. aastal.

Ta osales üliõpilasseltsi Raimla tegevuses

Töid põllumajandusloomade söötmise ja veisekasvatuse alalt.

entsyklopeedia.ee ja Geni.com